„Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu! Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks“ (Hb 12:1–3).
Me vajame eeskujusid. Igal inimesel, igal elualal on keegi, keda on mõtet rohkem usaldada, rohkem tähele panna. Vahel võib see viia mageda matkimiseni, kuid sageli annab see uut jõudu, häid ideid edasiminekuks. Ka kristlasel on omad eeskujud, omad ususangarid. Luterlased ei ole eriti rõhutanud pühakute saavutusi. Augsburgi usutunnistuses öeldakse pühakute kummardamise kohta nõnda: „Pühakute kummardamisest õpetatakse meie juures, et pühakute mälestamine on kosutav ja sobiv usule. Võime näha, kuidas arm pühakutele osaks sai ja kuidas usk neid elus aitas. Peale selle tuleb igaühel pühakute häid tegusid eeskujuks võtta oma kutsealal.“
Täna, palmipuudepühal ei mõtle me usukangelaste peale, vaid vaatame Kristusele, kelle jälgedes oleme loodetavasti püüdnud käia kannatusajal. Kas on meie hing aga nii avaraks saanud, et oleme valmis koos Temaga sisenema ka Jeruusalemma, teades, et loodetud kuningriigi asemel terendub hoopis Kolgata?
Juba aastatuhandeid on kõrvuti voolanud raha ja veri. Rahaga tehakse palju head ja palju kurja. Sageli on inimliku ahnuse läbi kannatanud inimesed ja voolanud nende veri. Teame evangeeliumist, et juba Jeesuse maise teekonna alul igatseti Tema verd. Heroodes andis käsu hukata kõik poisslapsed, et ükski võimalik troonipärija ei ohustaks tema valitsemist. Oma elu algul pääses Jeesus verest, kuid lõpus enam mitte. Samal ajal voolasid suured summad nii keisrile Roomas kui ka kohalikele valitsejatele juutide maal. Uhke ja rikas oli tempel, kus aina ohverdati. Rahavahetajate lauad töötasid pühadenädalal täiskoormusel, sest siin võis kasutada ainult templi poolt tunnustatud raha. Jeesus aga ajab rahavahetajad templist välja, sest nüüd on kätte jõudnud aeg mõista: otsustav on sinu suhe Jumalaga. Nurgakiviks ka meie usulisele elule ei ole maine aines, vaid Kristus ise. Jeesus on tulnud vabastajana. Ja siin ei ole tegemist väikese parandustööga, millegi veidi untsu läinu kohendamisega. Vabaneda tuleb umbe jooksnud teoloogiast, vabaneda tuleb hirmust, valest jumalapildist. Vabaneda tuleb häälekatest deemonitest, omaenda mineviku ahelatest, et jõuda edasi inimeseks saamise teekonnal. Kui mitu lammast või turteltuvi peaks sellise vabaduse eest andma? Kui palju teenareid maksab Eluleib?
Jeesus andis oma elu lunarahaks kõigi eest. Ta mitte ainult ei päästnud Tõotuse rahvast oma pattudest. See ei olnud ka üksnes vabastamine aheldavatest seadustest, mida mitte keegi ei suutnud päriselt täita. Jeesus tahtis meid meie endi käest lunastada, päästa meid puuslikkude orjusest, et me mõistaksime, milline on Jumal päriselt. Et meil ei oleks enam Jumala ees hirmu, vaid et paneksime kogu lootuse Temale.
Jeesus on küll kuulekas, kuid lihtsalt traditsiooni pärast Tema neid mänge kaasa ei mängi. Ent kuna Jumal on teistsugune, ei kannata inimene teda. Jah, praegu veel on ülistajaid ja imetlejaid, kuid peagi muutub kõik. Raha ja võimumasin nõuab verd ja senise olukorra jätkumist.
Jeesus kutsub meid vaatama kaugemale. Ära keskendu ainult tasule selles maailmas, et viimaks ikkagi nukralt näha, kuidas päevad kaovad käest, või kuulda et „ selsamal ööl võetakse sult su hing“. Ei ole õige ka vaadata üksnes sellele, mis hetkel teeb vaeva ja raskust. Siis näeb kõik see välja veel vaevalisem ja koormavam. Tänasel päeval tasuks kõigil meil selle üle järele mõelda. Eriti neil, kelles on suur ärevus ja äng maailmas, koguduses või perekonnas toimuva pärast. Johannes Kuldsuu on ühes oma jutluses öelnud: „Kui tüürimees näeks ainult laineid, ei jõuaks laev kunagi sadamasse, aga kuna ta mõtleb ennekõike kaubale, julgeb ta üle määratu mere sõita.“
Inimese süda peab ärkama iidsest unest, et me tõuseksime elule ega loodaks enam pelgalt käte rammule või inimese vagast fantaasiast sündinud hookuspookustele, mis suudavad ehk hetkeks lohutust pakkuda, kuid ei vii edasi. Laev püsib paigal.
Jeesus näeb oma rahvale nii kallis pühakojas palju seesmiselt tühje inimesi, kes on kerged kui õõnes granaatõun. Neis pole mahla, neis pole jõudu, ja ikkagi on Jumal valmis nende pärast pingutama. Konflikt Jeesuse ja Ta rahva vahel tekib sellest, kui Jeesus tegelikult näitab, mida tähendab elamine ja hingamine Jumalas. Pahanduseks saab, kui Ta oma eeskujuga näitab, mida tähendab andestus ja kaasatundmine päriselt.
Rahva hädad, vaevad ja mõistmatus ei jäta Jeesust ükskõikseks. Sellepärast rändab Ta mööda maad, tuleb oma rahva kõige pühamasse paika ja räägib kõige olulisematest asjadest. Räägib ainult olulistest asjadest. Igaviku saadikule sobivalt. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
