Jeesus ütleb: „Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!“ (Mk 13:33–37).
Usk Jeesuse taastulemisse ja sellega kaasnevasse surnuist ülestõusmisesse ning igavesse ellu on ristiinimesele üheks peamiseks lootuse ja lohutuse allikaks. Võiksime öelda, et just see, võit surma üle ja võimalus pärida igavene elu, ongi see põhiline, millega ristiusk inimesi enda poole tõmbab.
Kuigi nii mõnedki usklikud inimesed väidavad, et nende tulevik ei tee neile muret, jääb tegelikult iga inimese hingepõhja alati püsima väike hirm. Üks täpsemaid kirjeldusi, mida ma surma kohta olen lugenud, on see, et see on eimiski. Just selle eimiski ees tuntaksegi hirmu. Inimesele, kes iseennast, oma olemasolu, peab iseenesestmõistetavaks, peab väärtuseks, on raskeks koormaks teadmine, et edasi tuleb eimiski, et temast saab eimiski – ta ei oska seda lihtsalt ette kujutada.
Seega kui me kõneleme lõpuaegadest, kõneleme Jeesuse taastulemisest, sellest uuest maailmast, mida Tema taastulek peaks looma, maailmast, kus surma ega olematust ei ole enam, peaks see olema rõõmusõnum. Sõnum võidust. Jumala Poja tagasitulek peaks toimuma rõõmsalt ja pidulikult. Aga kui me loeme pühakirja, kõiki neid tekste, mis kõnelevad viimseist asjust, lõpuaegadest, Inimese Poja taastulekust – mida me märkame? Kusagil ei kirjutata rõõmsast ja pidulikust Issanda vastuvõtust, rongkäigust ja palmiokste viibutamisest, millestki taolisest, nagu sündis kord palmipuudepühal. Kirjutatakse hoopis: „Valvake!“ „Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Issanda päev tuleb nagu varas öösel, mil taevad raginal hukkuvad ja maailma algained tules laostuvad ja ilmamaad ja seal tehtud tööd ei leidu enam“ (2Pt 3:10).
Ei kõla just rõõmsalt. Pigem mõjuvad sellised tekstid ähvardusena, tekitades pelgu ja tahtmist Kristuse taastulemise päeva võimalikult kaugesse tulevikku edasi lükata. Miks siis ikkagi kõneldakse sellest oodatavast suurest rõõmupäevast nõnda hirmutavates toonides?
Vastuse sellele küsimusele saame, kui vastame ise ühele küsimusele: kelle tulekut me ootame? Kellena näeme oma Issandat? Kas klienditeenindajana, kellelt nõutavate iseloomuomaduste juurde kuulub iseenesestmõistetavalt alandlikkus, leplikkus ja teenindusvalmidus ning kelle kohustuseks on toimetada iga klient, vaatamata sellele, kes ja milline ta on, kui ta vaid vastava tellimuse esitab, otse taevariiki? Või ootame tagasi Jumala Poega, oma Issandat? Surma võitjat. Peremeest, valitsejat. Isandat, kes on küll helde ja armuline, kes küll tõesti meid on teeninud ja teenib – sest tõelised valitsejad ongi teenijad, valitsemise sisuks ongi oma alluvate teenimine, kuid kes isegi teenijana on ja jääb Issandaks, valitsejaks, kes oma sulastele, neile, keda ta ise teenib, esitab ka nõudmisi.
Jah, Jumal on tõesti armuline, ristimise kaudu on ta võtnud meid oma perre, me tohime Tema poole pöörduda sõnadega „meie Isa“. Kuid kuuludes Jumala perre, olles Tema lapsed, oleme lisaks lapseõigusele saanud kaasa ka kohustused. Igas normaalses perekonnas on kõigil pereliikmetel lisaks õigustele ka kohustused, mida nad peavad täitma. Nii ka Jumala perekonnas. Jah, need kohustused. Neid on hulga ebameeldivam meenutada kui õigusi. Tänapäeval kuuleb nii sageli inimeste huulilt, kellele miski ei meeldi, kes ei taha midagi enda jaoks rasket või ebameeldivat teha ja kes püüavad seda teiste kaela veeretada, lipsamas sõnu „mul on õigused“. Hoopis raskem on pressida endast välja sõnad „mul on ka kohustused“.
Kuid kõik on omavahel seotud. Tahad õigusi, saad nendega kaasa ka kohustused. Mida rohkem õigusi, seda rohkem kohustusi. Ja kui me ei täida oma kohustusi, siis võetakse meilt peagi ära ka meie õigused. Kui me ei tee tööd, ei saa me ka tasu. Me kaotame oma võimalused.
Meie tänases evangeeliumiloos kõneleb Jeesus inimestest, sulastest, kelle isand on läinud võõrsile. Isand on jätnud igale sulasele meelevalla täita oma ülesandeid, teha oma tööd. Uksehoidjale on antud ülesanne valvata. Mis siin erilist: kui inimesed oma ülesandeid teavad, neid täita oskavad, suudavad ja tahavad, siis pole neile kogu aeg kamandavat isandat kõrvale vajagi. Kuni ei sünni midagi erakordset, käib majapidamine oma tavalist korda mööda. Nii võib mööduda aastaid. Ometi ütleb Jeesus selles loos: „Valvake, sest te ei tea, millal majaisand tuleb!“ Ta ei ütle: „Oodake!“, vaid Ta ütleb: „Valvake!“ Miks nii? Aga sellepärast, et ootamine on passiivne tegevus, passimine, toimuva eest vastutuse kellelegi teisele veretamine. Valvamine aga tähendab pingutust, tähendab tegutsemist, tähendab endale vastutuse võtmist. Mitte kõik ei ole selleks valmis. Mitte kõik ei suuda jääda ustavaks.
Meie kirjakohas ütleb Jeesus: „Valvake, sest te ei tea, millal majaisand tuleb.“ Tuleb kindlasti. Tuleb meist igaühe jaoks, tuleb ilmselt kujul ja viisil, mida me ei oota, nii et me ei tunne Teda ära. Valvake – see tähendab: täitke ustavalt oma ülesandeid, ülesandeid Jumala majapidamises, mis on meile elu kinkides usaldatud – igaühele oma ülesanded, vastavalt igaühe andeid ja suutmist mööda. Kui me jääme ustavaks, oleme valmis, oleme valvel, siis ei pea me naasvat Issandat kartma.
Aga ikkagi – millal? Juba kaks tuhat aastat oleme oodanud oma Issanda taastulemise päeva.
Loomulik on, et inimene, eriti veel ristiinimene, tahaks teada, millal siis ometi Issand taas tuleb. Kas aga ei oleks meil õigem mõelda hoopis sellele, muretseda selle pärast, et me ei tea oma suremise tundi? Issand võib tulla aasta või aastatuhandete pärast – meie aga ei saa olla kindlad, et näeme veel homset päikesetõusu. Meie jaoks saab just meie surmatund Issanda taastulemise tunniks. Me astume oma Issanda ette just selle hetke seisuga, mis meil surres on, just sellistena, nagu me sel hetkel oleme, kas siis ustavate ja valmisolevatena minekuks ja Issanda uute ülesannete täitmiseks või siis pooleldi magavatena, pea kaotanutena, oma kohustused unarusse jätnutena.
Ristiinimesel, kes elab sellist elu, nagu tema Issand temalt ootab, kes täidab Tema antud soovitust „Valvake!“, peaks põhimõtteliselt ükskõik olema, millal Jeesuse taastulemine teoks saab. Ta on alati valmis. Valmis olnust aru andma. Valmis uusi ülesandeid täitma, suunduma uue kodumaa poole.
Kuigi igaüks meist ise vastutab oma elu, oma tegude ja tegematajätmiste eest, ei ole me oma valvamises ometi üksi. Jeesuse taastulemise ootajaid, valvajaid on palju. On kogu kristlik kirik, on kogudus, mille liikmed me oleme. Koos valvates saame üksteist toetada, kui keegi tüdib ja nõrkema kipub. Et me valvates ei nõrkeks, et säiliksid usk, lootus ja armastus, on meile antud ka abivahendid: jumalasõna, piht, armulaud, palved.
Kas me ootame ja igatseme oma Issanda taastulemist? Ma loodan, et võime vastata sellele küsimusele jaatavalt. Jeesuse taastulemine ei pea tooma kaasa hirmu ega Tema kohus karistust. Palju on neid, kellele öeldakse: „Tubli, sa hea ja ustav sulane, mine oma isanda rõõmupeole.“ Valvakem siis, et meiegi võiksime kuuluda nende hulka, kes neid sõnu kord kuulda saavad, nende hulka, kelle jaoks Issanda taastulemine saab rõõmupäevaks.
(Foto: Heidi Tooming)
