Kui Jumal tahab, et midagi kasvaks, siis see ka kasvab. Sest Jumal ise kasvatab seda. Tema oma on ja Tema käest tuleb elu potentsiaal – eluvõime, -energia, -vägi.
Kirik on suur. Kui oled regulaarne siin kirikus käija, siis ilmselt tunned mõnda inimest nägupidi ja kui sa enda ümber ringi vaatad, siis osa sa tunned ära, aga kui nad sulle tänaval vastu tulevad, siis võib-olla mitte.
Selleks, et seltskond kasvaks, on tarvis tuttavaks saada, ja et tuttavaks saada, on vaja natuke pingutada, eks ole? Võib-olla on vaja kedagi, kes julgeks teha esimese sammu ja ennast tutvustada? Aga mitte sellele me täna ei keskendu, vaid sellele, mida tähendab hea vilja kandmine ja kuidas seda teha.
Kõigepealt – head vilja kanda saab ainult Jumala abiga. Eilse pühapäeva teema meie kirikukalendri järgi oli „Jeesus, meie aitaja“. Ja meie kiriku ajaarvestamise järgi oli siis 13. pühapäev pärast nelipüha.
Kirikus on liturgilise värvina praegu kasutusel roheline, mis on elu ja lootuse värv. Meil on lootust. Jumal on tõotanud, et rudjutud pilliroogu ei murra Ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta Ta ära (Js 42:3).
Meie loo keskmes on Jeesuse sõnad: „Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. /---/ Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja“ (Mt 12).
Matteus asetab oma loo Suure Jumala Loo sisse. Ta alustab Aabrahamist – nimi nime haaval osutab ta, kelle poeg oli Jeesus. Et Ta oli täiesti inimene – sündinud naisest meie ajas ja ruumis. Jeesuse sünd on ajalooline tõsiasi ja Tema sünni põhjus meile suureks väljakutseks. Sest Jeesus sündis KUNINGAKS. Valitsejaks.
Ta tuli Jumala juurest Tema riigi valitsusvõimu maa peal kehtestama ja inimesi saatana käest vabaks ostma. Oma elu hinnaga hakkas Ta lunastama oma vabadusest vabatahtlikult loobunud ininkonda. Sellest jutlustas – ja kuulutas – Ristija Johannes enne Jeesuse tegutsemise algust. „Parandage meelt, sest taevariik on lähedal“ (Mt 3 :2).
Paljud tulid teda kuulama ja lasid end ristida. Ristimine oli tollal tseremoniaalse pesemise ja puhastusriituse vorm, mitte kogudusse vastuvõtmise akt. Ristimisvette jäi maha kõik ebaväärikas, kuid selline tseremoniaalse pesemise kaudu ei väidetud eemaldatavat pattu.
Ristija Johannese ristimise mõte oli meeleparandus, see polnud puhastusriitus. Ta kuulutas uut sõnumit – meeleparanduse vajaduse sõnumit –, sest Jumala riik oli lähedal.
Ristimisele tulijate hulgas oli igasugust rahvast, ka varisere ja sadusere. Variserid olid ilmikud, kellele olid tähtsad juutide puhtuse ja pühaduse reeglid. Nagu koguduste juhatuste või kirikukogu ilmikliikmed. Saduserid olid kõrgema preesterkonna esindajad, vaimulikud. Nad tundsid seadust ja oskasid hästi elada. Nad said seda ka teha. Nende seisus võimaldas seda ja kohustas neid.
Ometi kurjustab Johannes nendega ja nimetab neid rästikute sooks. Rästik ja madu Piiblis on saatana ja tema valede teemaliste metafooride aluseks. Igal juhul – korraga ei saanud olla Jumala soost ja rästikute soost. Pidi valima ehk meelt parandama. Meeleparandus – METANOIA – tähendab valest suunast 180-kraadise ümberpöörde tegemist õigesse suunda. Täielikku suunamuutust ja enda Jumala valitsusvõimu alla asetamist. Selge on, et iga alam teeb oma valitseja meelevalla tegusid ja kannab tema vilja. Tervendada ega elu anda ei saa see, kes elu hävitab.
Ka Jeesus tuli Johannese ristimisele, aga ise Jeesus ei ristinud. Ristimise käsu andis Ta meile. Jeesuse elu vili oli nähtav ja hea: tervendas Ta haigeid ja vigaseid, ajas välja kurje vaime. Tema jutlused olid radikaalsed uuele eluviisile ja Püha Vaimu vilja kandmisele õhutavad kõned.
Mäejutlus – see on tuttav, eks? Hästi palju ilusaid mõtteid, kõrvupaitavalt toetavaid sõnu. Või on see hoopis täiesti uus käsk ja seadus, mille järgi end Jumala meelevalda andnud inimesed peavad elama?
Õndsad on vaimus vaesed ehk alandlikud ja haavatavad, kurvad, tasased, kellel on nälg ja janu õiguse järele, halastajad, puhtad südamelt, rahutegijad, need, keda õiguse pärast taga kiusatakse. Teie olete maa sool. Teie olete maailma valgus. Lahtunud soolast ja kustunud lambist pole kellelegi kasu. Teid on vaja, teie soolasust ja valgust on maailmal vaja.
Ärge väänake ega vähendage Jumala käske ja seadusi oma tahtmise järgi tähendama seda, mis on teile kasulik, vaid laske valgusel särada, et inimesed näeksid ja mõistaksid, kes on Jumal.
Ärge mõistke kohut, minge sisse kitsast väravast, valige kitsas tee, tundke ära tõde ja hea vili. Küllap te tunnete selle ära. Mitte iga inimene, kes Jumala nime kasutab ja ilusti räägib Tema nimel, ei kanna head vilja – tehke vahet. Lugege ise Mäejutlust. Matteuse evangeeliumi 5.–7. peatükk.
Kui Mäejutlus – kõne Jumala riigi seadustest – oli peetud, asus Jeesus taas tegema Jumala valitsusvõimu tegusid. Ta tervendas kõik haiged, kes Ta juurde toodi: pidalitõbised, halvatud, ja kurjadest vaimudest vaevatud tegi ta puhtaks, ajades neist kurjad vaimud välja. Ta tervendas tumma, samuti kuivanud käega inimese. Ta tegi nägijaks pimedad. Ta äratas surnuist Jairuse 12-aastase tütre ja tervendas 12 aastat veritõves olnud naise.
Need sündmused on laetud sümbolitest. Surnu puutumine oli keelatud, verdjooksva inimese puutumine oli keelatud. Haigete lähedal viibimine oli keelatud. Kõige selle tegemine hingamispäeval oli keelatud. Jeesus tegi aga kõike seda, Ta kandis selgelt, avalikult ja väljakutsuvaltki Jumala kuningriigi head vilja. See maksis Talle kallist hinda. Ta tervendas inimesi oma elu hinnaga.
Tööd oli palju, liiga palju ühele inimesele. Jah, Jeesus oli Jumala poeg, täiesti Jumal – aga Ta oli täiesti inimene, Ta väsis, Ta oli seotud aja ja ruumiga.
Sellepärast valis Ta 12 apostlit ja läkitas nad mööda maailma tegema Jumala kuningriigi tegusid ja vilja kandma. Ta ütles: „Õppige minult! Mina olen tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:25–29). „Mina armastan teid ja minu Isa armastab mind. Jääge minu juurde ja te kannate head vilja.“
Huvitava vahelepõikena mainin, et nendest 12 Jeesuse lähimast jüngrist 11 surid märtritena. Andreas löödi X-kujulisele ristile, Bartolomeus (Naathanael) nüliti elusalt, Jaakobus vanem oli esimene märtrina surnud apostel, Väike Jaakobus saeti tükkideks, Johannes suri Patmose saarel loomulikku surma (muuseas, õpetaja Arne Hiob on minemas Patmose saarele reisile, küsige tema käest selle kotha), Juudas Iskariot poos enda üles, Juudas (Taddeus) lasti nooltega surnuks, Matteus ehk Leevi, tänase loo kirjapanija, suri märtrina Etioopias, Peetrus löödi pea alaspidi risti, Filippus poodi üles, Siimon Seloot suri märtrisurma, Toomas torgati odaga läbi.
Kirik ja kogudus öeldakse olevat rajatud märtrite verele. See, et Jeesuse järgimisel on elu hind, on kogu aeg olnud tõsi. Meie siin Eestis ei pruugi seda teada, sest me ei koge seda tavaliselt ega mõtle selle peale selles võtmes. Meie riigis on kõik inimesed ja nende usk seadusega kaitstud. Igaüks võib uskuda, mida tahab, ja selle eest ei panda kedagi vangi ega jagata ihunuhtlust.
Aga on teada, et igas kuus tapetakse maailmas üle 300 kristlase nende usu pärast, üle 200 kirikuhoone hävitatakse, pannakse toime üle 700 vägivallaakti kristlaste vastu: peksmised, röövimised, vägistamised, arreteerimised, sundabielud.
Põhja-Koreas, Somaalias, Afganistanis, Pakistanis, Sudaanis, Süürias, Iraagis, Iraanis, Jeemenis, Eritreas, aga ka Ukrainas. Nendes maades on kristlasena elada eluohtlik. Aga mitte ainult seal.
Paljud teist teavad Taizé vennaskonda ja selle rajanud vend Roger’d. Vend Roger suri märtrina 90 aasta vanuses – ta pussitati surnuks Taizé kloostri kirikus keset suurt rahvahulka õhtupalvuse ajal. Seda tegi keegi kurjast vaimust vaevatud isik.
Pange tähele – armastusest rääkimine ja sellesse uskumine ei ole sama kui armastamine ja Jeesuse õpetuse kuulamine pole sama mis Tema õpetusele truuks jäämine.
Ka meie maal võib kristlasena elamine endaga kaasa tuua kannatuse – ebapopulaarsuse koolis või tööl või isegi kodus, või siis tühistamise, või isegi mõnitamise ja kiusamise, tagarääkimise.
Jeesus ütleb – puud tuntakse tema viljast. Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast.
Ja Johannese evangeeliumis Ta ütleb: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad – kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja.“
„Minu vili on hea,“ ütleb Jeesus ja me teame, et see on tõsi. Nii nagu Paulus selgitab kirjas galaatlastele (pt 5) ja ütleb, et see on meil kristlastena, st Jumala valitsusvõimu vastuvõtjatena, valiku vabadus – ja vastutus:
„Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane. /---/ Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus.“
Jeesus ütleb – kui puu on hea, siis ta kannab head vilja. Kui puu on halb, siis on ta viligi halb. Puud tuntakse tema viljast.
Ja muuseas – ärge kartke, et te olete sattunud kogemata halvaks puuks. Ei ole. Jumal on ustav ja Ta on kõik hästi teinud. Tema on ka sind kutsunud head vilja kandma. Ja Ta aitab Sul seda kanda. Sest Ta tahab, et igaüks võtaks vastu Püha Vaimu anni ja saaks täiesti Jumala omaks.
Pärast oma surma ja ülestõusmist juhatas Jeesus sisse kristliku ristimise ja andis meile ülesande. See on kiriku ülesanne, meie MISSIOON.
„Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis ja tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud. Ja vaata, ma olen teie juures iga päev ajastu lõpuni“ (Mt 28:18jj).
Näete – Ta ei jäta meid maha, ei hülga meid, Tal on hoopis vaja, et me Tema juurde jääksime ja õpiksime Temalt, kuidas head vilja kanda, nii et inimestel meie ümber sellest kasu oleks ja et me üksteist hea vilja kandmise järgi ära tunneksime. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
