„Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad“ (Mt 5:44).
„Munk arutles Õpetaja juuresolekul: „Mitte alati ei ole kerge taibata, mis on inimese kohus.“ „Vastupidi,“ vastas Õpetaja, „see on väga kerge. Inimese kohus on see, mida ta kõige vähem tahab teha“ („Ajatud lood“, „Inimese kohus“, lk 283).
Eilse pühapäeva teemaks meie kirikukalendris oli „meie ligimene“ ja jutluse aluseks oli antud evangeeliumitekst, mis toob meieni Jeesuse antud käsu armastada oma vaenlasi ja palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad. Selle käsu täitmine kuulub päris kindlasti selle hulka, mida me kõige vähem teha tahame. Meil on rohkem kui piisavalt tegemist, et näidata oma armastust, teha armastustegusid nende suhtes, kes ka meid armastavad. Tõeline armastus, mille olemuse üle viimasel ajal on nii palju arutatud, mis peaks jääma kestma surmani – nagu vanemate armastus laste vastu, laste armastus vanemate vastu, abikaasadevaheline armastus –, nõuab ju eelkõige just koos veedetud aega, kusjuures kvaliteetaega, et see ei laguneks. Raisata nende, oma armsate arvelt oma aega, mida on vaid 24 tundi ööpäevas, nende peale, seda enam veel nende armastamisele, kes meid vihkavad ja meie headusele ja armastusele enamasti vaid musta tänamatusega vastavad, tundub väga ebamõistlik. Jeesuse sõnadest aga nähtub, et just see ebamõistlik tegevus on nende, kes tahavad olla Tema järelkäijad, kohus ja vaid selle ebamõistlikkuse läbi peaksime omandama võimaluse saada kord Jumalalt tasuks koht taevariigis ja pärida igavene elu.
Kas Jeesus oli vaid suur teoreetik, kes ei mõistnud, mida Ta räägib, kas Ta ei tundnud elu, kas Tal ei olnud tõelisi vaenlasi? Oh ei! Jeesus teadis väga hästi, millest rääkis. Tal oli palju vaenlasi ja Ta teadis, et Teda ootab ees piinarikas surm vaenlaste käe läbi. Tuletagem aga meelde, mida Ta tegi ristil, kus Teda ümbritsesid irvitavad piinajad ja ükskõiksed uudishimulikud, kes olid tulnud verist vaatemängu nautima nagu teatrietendust. Ta ei kuulutanud verist kättemaksu, ei palunud Kõigeväelist Jumalat, oma Isa, et too saadaks Talle appi inglite leegionid, kes kogu selle seltskonna maa pealt minema pühiksid. Ei, Ta tegi omaenda sõnade järgi, tegi seda, mida oli ise õpetanud oma õpilastele. Ta palus: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!“
Miks aga kuulutas Jeesus just armastust, miks mitte õiglust? Olid ju juudid jõudnud tasakaalustatud kättemaksu põhimõtteni, mis on ära toodud Moosese edastatud seaduses, mida paljud tänapäeva inimesedki mõnikord taga igatsevad: „Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma ja hammas hamba vastu, missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale“ (3Ms 24:19–20).
Võrdne kohtlemine – mida enam võiks keegi tahta? See on ju õiglane ja seega peaks olema hea. Aga kas ikka on? Jah – kui maailm oleks inimeste loodud, kui inimene oleks kõige algus ja lõpp, kui maailmas sünniks ja valitseks vaid inimeste tahtmine, siis küllap oleks selline lahendus, et silm silma, hammas hamba vastu, tõesti üks paremaid ja õiglasemaid, mida saab välja mõelda. Kuid me ju teame, et kõige keskmes, kõige aluseks on ikkagi Looja, Jumal, kelle loodud me ise oleme, kelle loodud maailmas ja kelle armust me elame. Ja kelle tahtmist sellest tulenevalt me täitma peame. Ja Tema tahtmine, nagu ütleb pühakiri, on, et „kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4).
Jumal, Looja, hoolib igast oma loodust, isegi kui too oma elu jooksul n-ö rikki läheb. Kui inimene oma vaenlase, oma kaasinimese, samuti Jumala loodu, lihtsalt maha lööb, siis pole tollel võimalik meelt parandada ega tõe tundmisele jõuda, teha seda, milleks Looja talle elu kinkis.
Ühes selle kirjakoha kommentaaris on öeldud: „Just see peab olema ka Jumala laste esmane soov kõigi inimeste suhtes: et nad võiksid tulla meeleparandusele ja pääseda. Seda on võimalik soovida ainult neile, keda armastatakse – ning kellegi armastamisest on võimalik kõnelda üksnes siis, kui ollakse valmis teda tema viimset eesmärki, hingeõndsust silmas pidades kõigiti aitama ja teenima. Siinkohal võib lihtsa ja praktilise vaimuliku harjutusena soovitada ükskõik millise inimesega kohtumisel, eriti aga ebameeldivate inimeste puhul, endale meelde tuletada: Jumal tahab, et ma veedaksin oma igaviku ka koos selle inimesega.“
Ja kui me mõtleme inimese ja Jumala vahelistele suhetele – kas me ikka tõesti tahaksime, et Jumal oleks nii õiglane ja kohtleks meid täpselt nii, nagu meie mõnikord kohtleme Tema loodut, teist inimest? Üks sellele meie tänasele kirjakohale mõtisklenud inimene on kord kommenteerinud : „Jumal laseb oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ja laseb vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Kui Jumal nõnda ei toimiks, peaksime vist küll kõik katsuma ilma vihmata hakkama saada ning ilma päikeseta läbi ajada.“
Enne oma kinnivõtmist ja ristisurma ütles Jeesus oma jüngritele: „Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi jätab oma elu oma sõprade eest. Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mis ma teid olen käskinud.“ Kas meie, kes me nimetame end ristiinimesteks, meie, kes me oleme Jeesuse nimesse ristitud, teeme alati seda, mida Tema meid on käskinud? Kas me elame nii, nagu Tema meid on käskinud? Ilmselt mitte. Aga see tähendab ju, et me ei kuulu Jeesuse sõprade hulka, vaid oleme Tema vaenlaste leeris. See omakorda toob kaasa selle, et Tema ei surnud meie eest, et Tema ristisurm ei lunasta meie patte. Ja sellest omakorda tulevad järgmised järeldused meie saatuse kohta pärast surma, igavikus. Seega: see Jeesuse meie jaoks nii rängana ja ebamõistlikuna tunduv käsk, mida Ta ise järgis – „armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest“ –, on meie jaoks pääste garantii, igavese õndsuse garantii. On ju armastamise üks tähtsamaid komponente, suuremaid koostisosi, just andestamine, uue võimaluse andmine. Just Jumala armastus oma loodu vastu on see, mis annab ka eksinud inimlapsele, mõnikord väga rängalt eksinud inimesele, uue võimaluse: võimaluse jõuda tõe tundmiseni, oma elu muuta, seda parandada, muutuda Jumala vaenlasest Tema sõbraks. Me kõik vajame seda võimalust.
Kui Jumal oma poja ristisurma kaudu on meile sellise võimaluse kinkinud, oleme meie, kes me oleme ristimise kaudu saanud Jumala rahva liikmeks, Tema lasteks, meie, kes me pöördume Jumala poole sõnadega „meie Isa“, kohustatud samuti oma vaenlasi armastama. Enamgi veel: Jeesus ütleb, et vaid seda käsku järgides me üldse Jumala lasteks saamegi. Ta ütleb nõnda: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks!“ Samuti ütleb ta: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.“ Võib tunduda kummaline, et Jeesus seob täiuslikkuse suutlikkusega armastada oma vaenlasi. Aga kui me suudame kõige raskemat, suudame armastada neid, kes on meie vaenlased, küllap suudame armastada siis neidki, kes on meie sõbrad ja lähedased.
Ei ole selle käsu täitmine lihtne ega kerge ristiinimestelegi, aga see ei ole nende jaoks siiski võimatu, sest neid aitab nende Issand ise, kes nende siirast soovi näeb ja seda toetab, kui nad vaid abi paluda taipavad. Nemad saavad tuge pühakirjasõnast, saavad kosutust armulauasakramendist. Ja mis kõige olulisem: nende jaoks – meie jaoks – on selle käsu täitmisel ka mõte ja eesmärk. Mõeldes Jumala armule, mida Temalt igal päeval vastu võtame, sellele, mida Ta on valmis kinkima neile, kes Talle ustavaks jäävad, ja igavesele elule ... see on väärt, et selle nimel pingutada. Käsk armastada vaenlasi juhatab meile teed täiuslikkuse poole, aitab meil muutuda inimesteks, kellest Jumalal on hea meel, aitab muutuda Tema kaastöölisteks, keda Ta pärast maise teekonna lõppu ootab oma taevariiki.
Issand, kingi meile tarkust ja jõudu, et suudaksime täita Sinu antud armastusekäsku.
(Foto: koguduse arhiiv)
