„Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab ta armu“ (1Pt 5:5b).
Mida tähendab alandlikkus? Heidame kõigepealt pilgu Piiblisse.
See on seotud suhtumisega Jumalasse, kes elab alandlike juures, juhatab ja õpetab neid. „Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu“ (Js 57:15). „Alandlikel on tarkus“ (Õp 11:2). Sest Jumal läkitab oma prohveteid „viima rõõmusõnumit alandlikele“ (Js 61:1). „Ta juhib alandlikud käima õiguses ja õpetab alandlikke oma teele“ (Ps 25:9).
Alandlikkus ja tasadus kuuluvad kokku „Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele,“ kinnitab Jeesus (Mt 11:29). Seevastu ülbed kukuvad: „Alandlik ülendatakse, kõrk alandatakse“ (Hs 21:31). „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse, ja kes ennast ise alandab, seda ülendatakse“ (Mt 23:12; vrd Lk 14:1 18:14).
Mida tähendab alandlikkus? See tähendab madala profiili hoidmist Jumala ning inimeste ees. Uhkus seevastu taotleb kõrget profiili.
Alandlikkus puudutab eelkõige inimese vahekorda Jumalaga. Miks Jumal paneb suurelistele vastu? Ilmselt seetõttu, et kõrgid, uhked ja ülbed kalduvad kurjale. Nad peavad end teistest tähtsamaks ja loodavad enesele, alandlikud aga usaldavad Jumalat. Suurelised otsivad ülistust iseendale, alandlikud aga ülistavad Jumalat. Sellega rajavad alandlikud elava suhte Issandaga ja avastavad, et Ta on armuline, andes andeks meie võlad, millist andestust me poleks ennast upitades leidnud ega ära teeninud.
Alandlikkuse väljenduseks on suhe kaasinimestega (just nii, nagu jumalaarmastuse olemasolu ilmneb ligimesearmastusest). Kristlased on lugupidavad teiste suhtes, viisakad ja hoolivad ega rõhuta iseenda ülisuurt tähtsust. Jeesuse lause „Kes ennast ise ülendab, seda alandatakse“ on nendel meeles. Piiblist on tuntud veel üks kuulus maksiim: „Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust“ (Õp 16:18). Ennasttäis inimene on pime kõige muu suhtes ega märka enam, mis juhtub temaga mõne hetke pärast.
Täpsemalt vaadates tähendab alandlikkus inimeste suhtes hoiakut, mis asetab teised endaga võrreldes esikohale ja peab teiste vajadusi enda omadest enam tähelepanu väärivaks. Jeesus heidab ette eneseülendust variseridele, rangele usurühmitusele tollases juutluses, kes seadsid teistele suuri koormaid, endale aga nõudsid tähelepanu ning soovisid olla alati esimesed. „Kõiki oma tegusid teevad nad selleks, et inimesed neid vaataksid,“ ütleb Jeesus. „Nad armastavad esimesi kohti võõruspidudel ja esimesi istmeid sünagoogides“ (Mt 23:5jj). Seepärast kordab ka Paulus, et midagi ei tule teha auahnuse pärast, vaid pidada „alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast“ (Fl 2:3). Sama selgitab Peetrus tänases sõnas: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele annab armu!“
Kõike arvestades on peetud alandlikkust üheks tähtsamaks kristlikuks vooruseks ja püütud alandlik olla kuni enese alavääristamiseni. Ütleb ju ka Jeesus, et „kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!“. Kuid alandlikkus ei tähenda mingil juhul Jumala loodu alavääristamist, millega me alavääristaksime ka Loojat ennast. Lisaks sellele võib alaväärsustunde kultiveerimine viia alistumiseni ülekohtule, sotsiaalse ebaõigluse suurenemisele, masendumiseni individuaalses elus, mis kõik on hoopis väga kahjulik.
Kuidas seista õigesti Jumala ees? Kuidas järgida Jeesuse sõnu, et jõuda iseenda alandamise kaudu ülendamisele? Kui inimene end rõhutatult alandama hakkab, siis aimatakse selle taga võltsi tagasihoidlikkust, millega varjab ennast salajane egoism, mis püüab oma soove täita vagaduse katte all. Kui inimene suurte sõnadega oma jumalakogemusest pajatab, siis tundub, et ta tahab iseennast keskpunkti seada. Kuid Jumalat kogeb tõeliselt ainult see, kes on Jeesuse sõnul „tasane ja südamelt alandlik“ (Mt 11:29).
Selleks, et südant puhtamaks saada ja leida Jumalat, on kristlikud askeedid leiutanud sajandite jooksul rohkesti meetodeid ja viise, kuidas väärarusaamadest, valedest motiividest, korratutest tungidest ja salakavalast minast lahti saada. Selleks on vaja tugevat tahet, vastupanuvõimet, distsipliini ja võitlusvalmidust. Kuid samas on kirjeldanud pühakudki nurjumisi, mis saadavad nende saavutusi. Kõikide konfessioonide usuinimesed on väitnud, et mida lähemale jõutakse Jumalale, seda mustemana tuntakse iseennast.
Sarnases seoses selgitab alandlikkust, mis vabastab inimest oma minast ja selle miinustest, benediktlasest munk Anselm Grün: „Seega pole alandlikkus minu püüdluste tulemus, kui otsin seda kui voorust, vaid ebaõnnestumise kogemus.“ Alandlikkus ei tähenda mingit orjalikku alistumist inimsuhetes ega ka jumalasuhtes. „Alandlikkus on inimese vastus püha ja täiusliku Jumala, maailma loojast ja rahvaste valitsejast Jumala kogemisele.“ Alandlikkus on pigemini sisemine hoiak kui väline käitumine. „Seda ei saa ka õppida. Inimene muutub ise alandlikuks, kui ta kohtab Jumalat Jumalana. Alandlikkus on inimese psühholoogiline reaktsioon Jumala kogemisele,“ mis kannab vilja käitumises. * Teisisõnu kasvab alandlikkus jumalakogemusest, Jumalaga kohtumisest. Ainult nii kogetakse ka pattude andeksandmist ning Jumala armastust, mis – ja ainult nimelt see – teebki alandlikuks.
Alandlikkus ja armastus on lahutamatult seotud. „Alandlikkus on üks armastuse omadustest. Alandlikkus on armastuse selline omadus, tänu millele elab armastaja armastatu elu. Ilma selleta on meie armastus pööratud meie enda poole ja seeläbi on tegemist egoismiga. Egoism on uhkuse sünonüüm,“ ütleb munkpreester Rafael (Noica). Taas ilmneb, et alandlikkus, kus antakse esimus teisele, ei tähenda alavääristamist. „Alandlikkus ei seisne mitte selles, et seada end kõigist madalamale, vaid selles, et Kristuse armastus, mis ei mõtle enda peale, ei karda olla teistest madalam, ära tõugatud või isegi teotatud. Miks? Sest armastus on elu, mida miski ei suuda hävitada.“ ** Jumal, kes on ühtaegu lõpmatu Vaim ja armastus, on igavene elu, millest osasaamist Ta pakub kõigile alandlikele.
Olgu meil siis alandlikku meelt, et leiaksime elu Jumalas ja külvaksime seda ning kõike head lugu pidades ka kaasinimestes sekka.
* Anselm Grün „Alandlikkus ja jumalakogemus“. Tartu 2013: 21, 44jj.
** Munkpreester Rafael (Noica) „Vestlused kloostris“, 2020: lk 80j.
