Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 14.08.2023

„Sest mul ei ole head meelt surija surmast, ütleb Issand Jumal. Seepärast pöörduge ja elage!“ (Hs 18:32).

Euroopa kultuuriloos on üks surma sümboleid vikat. Sageli kujutatakse isikustatud Surma musta kapuutsiga hõlsti rõivastatud luukerena, kellel on vikat õlal. Kui me kõneleme kellegi surmast, siis öeldakse vahel, et talle tuli Vikatimees järele.

Aga milleks on surmale tegelikult vikatit vaja? Surevad ju inimesed tavaliselt haigustesse, vigastustesse, upuvad, satuvad liiklusõnnetustesse jne. Leidsin internetiavarustest mõtlemapaneva loo, milles antakse sellele küsimusele üks võimalik vastus, ja tõlkisin selle eesti keelde.

MILLEKS ON SURMALE VIKATIT VAJA?

„Kas teie olete sepp?“

Hääl selja tagant kostis nii ootamatult, et Vassili isegi võpatas. Ta ei olnud kuulnud, et uks sepikotta oleks avanenud ja keegi oleks sisse tulnud.

„Aga kas te koputada ei proovinud?“ küsis ta jämedalt, olles veidi tigestunud nii enda kui ootamatu kliendi peale.

„Koputada? Hm ... ei proovinud,“ vastas hääl.

Vassili võttis laualt nartsu, ja nühkides sellesse puhtaks oma tahmaseid käsi, pööras aeglaselt ümber, seades mõttes ritta sõnu, mida kavatses öelda sellele nahaalsele kliendile. Kuid olles ümber pööranud ja nähes klienti, jäidki tal valmis mõeldud sõnad pähe keerlema. Tema ees seisis väga ebatavaline külastaja. Surm.

„Kas te saaksite mu vikatil tera sirgeks lüüa?“ küsis külaline veidi kähiseva häälega .

„Kõik, jah? Lõpp?“ Visanud nartsu kuhugi nurka, sepp ohkas.

„Veel ei ole kõik, kuid on juba palju hullem kui varem,“ vastas surm.

„Loogiline,“ nõustus Vassili. „Sellega juba ei vaidle. Mida mul nüüd on vaja teha?“

„Vikatitera sirgeks lüüa,“ kordas Surm kannatlikult.

„Aga pärast?“

„Pärast ära teritada, kui see on võimalik.“

Vassili heitis pilgu vikatile ja nägi, et selle teral olid tõesti mitmed sälgud. Ja ka tera oli juba väga kulunud.

„See on selge,“ noogutas Vassili. „Aga mida mina tegema pean? Palvetama? Või asjad kokku korjama? Mul on see nii-öelda esimest korda ...“

„Aa, te räägite sellest ...“ Surma õlad vabisesid hääletus naerus. „Ei, ma ei tulnud teile järele. Mul on lihtsalt vaja vikatit parandada. Kas saate hakkama?“

„Kas ma siis ei olegi surnud?“ küsis sepp ennast salamahti kombates.

„Te teate ise paremini. Kuidas te ennast tunnete?“

„Justkui normaalselt.“

„Ei ole iiveldust, pearinglust, valu?“

„Ee ... ei,“ vastas sepp ebakindlalt.

„Sellisel juhul pole teil millegi pärast muretseda,“ vastas Surm ja ulatas talle vikati.

Võtnud vikati oma hetkega puiseks muutunud kätesse, hakkas Vassili seda mõlemalt poolt uurima. Tegevust jagus seal pooleks tunniks, kuid teadmine sellest, kes istub ta selja taga ja ootab, pikendas töö valmimisaega automaatselt vähemalt paari tunni võrra.

Vikat käes, läks Vassili vatiseks muutunud jalgadel alasi juurde ja võttis pihku ka haamri.

„Teie, te võtke istet. Te ei hakka ju seistes ootama,“ pakkus Vassili, pannes häälde kogu oma heasoovlikkuse ja külalislahkuse.

Surm noogutas ja istus pingile, toetudes seljaga vastu seina.

Töö hakkas lõpule jõudma. Olles löönud tera nii sirgeks kui võimalik, võttis Vassili teritaja, ja vaadates oma külalist ütles: „Andke mulle andeks mu avameelsus, aga ma lihtsalt ei suuda uskuda, et hoian oma kätes eset, millega on hävitatud nii palju elusid. Mitte ühtki relva maailmas ei saa sellega võrrelda. See on tõeliselt uskumatu.“

Surm, kes seni oli istunud pingil lõdvestunult ja vabas poosis ning vaadanud sepikojas ringi, tõmbus pingule. Tumeda kapuutsi näopool pöördus aeglaselt sepa poole.

„Mida te ütlesite?“ küsis ta tasa.

„Ma ütlesin, et ei suuda uskuda, et hoian oma kätes relva, millega ...“

„Relva? Te ütlesite relva?“

„Võib-olla ma ei väljendunud õigesti. Ma lihtsalt ...“ Vassili ei jõudnud lõpetada.

Välkkiirelt kargas Surm püsti ja seisis hetkega sepa ees.

„Mis sa arvad, mitu inimest ma olen tapnud?“ sisistas ta läbi hammaste.

„Mm ... ma ei tea,“ pobises Vassili maha vaadates.

„Vasta!“ Surm haaras tal lõuast kinni ja tõstis näo üles. „Kui palju?“ karjus ta sepale otse näkku.

„Kust mina tean, kui palju neid oli,“ piuksus Vassili võõra häälega, püüdes oma silmi peita.

Surm lasi sepa lõua lahti ja vaikis mõne sekundi. Seejärel, küüru vajunud, läks ta oma pingi juurde tagasi, ohkas raskelt ja istus.

„Tähendab, sa siis ei tea, kui palju neid oli?“ küsis ta vaikselt, ja ootamata ära vastust, jätkas tasasel häälel: „Aga mis siis, kui ma sulle ütlen, et mitte kunagi, kuuled, mitte kunagi, pole ma tapnud mitte ühtegi inimest. Mida sa selle kohta ütled?“

„Aga kuidas siis ...“

„Ma ei ole kunagi inimesi tapnud. Milleks mulle see, kui te saate sellega suurepäraselt ise hakkama. Te ise tapate üksteist. Teie, te võite tappa paberitükkide pärast, tigeduse ja vihkamise pärast, te võite tappa isegi lihtsalt niisama, meelelahutuseks. Aga kui teil on sellest veel vähe, siis korraldate te sõdasid ja tapate üksteist sadade ja tuhandete kaupa. Teile see lihtsalt meeldib. Te olete sõltuvuses võõrast verest. Ja kas tead, mis on selle juures kõige vastikum? Te ei suuda seda endale tunnistada. Teil on lihtsam süüdistada selles mind.“

Surm vaikis mõne hetke ja jätkas: „Tead, milline ma olin varem? Ma olin ilus tütarlaps. Ma võtsin inimeste hingesid vastu lilledega ja saatsin nad sinna paika, kuhu neil oli määratud jõuda. Ma naeratasin ja aitasin neil unustada seda, mis oli nendega juhtunud. See oli väga ammu. Vaata, mis minust on saanud.“

Viimased sõnad ütles ta karjudes ja, karanud pingilt püsti, heitis kapuutsi peast.

Vassili ees oli vanaeide nägu, kaetud üleni sügavate kraavitaoliste kortsudega. Hõredad hallid juuksed rippusid sasipundardena kahel pool nägu. Suunurgad ja alumine huul olid ebaloomulikult alla langenud, paljastades kõverad hambad. Kuid kõige hirmsamad paistsid silmad. Täiesti tühjad, absoluutselt mitte midagi väljendavad silmad, mis olid peatunud sepal.

„Vaata, kelleks ma olen muutunud. Aga tead, miks?“ ta tegi sammu Vassili poole.

„Ei,“ sosistas Vassili, vajudes surma pineva pilgu all küüru.

„Muidugi ei tea,“ muigas Surm kibedalt. „Need olite teie, kes te tegite mind selliseks. Ma nägin, kuidas ema tapab oma lapsi, ma nägin, kuidas vend tapab venna, ma nägin, kuidas inimene ühe päeva jooksul võib tappa sada, kakssada, kolmsada teist inimest. Ma nutsin seda vaadates, ma valasin pisaraid, kuna ei suutnud seda mõista, ma ulgusin, karjusin õudusest.“ Surma silmad läikisid. „Ma vahetasin oma kauni kleidi selle musta ürbi vastu, et sellel ei oleks näha nende verd, keda ma saatsin. Ma panin pähe kapuutsi, et inimesed ei näeks minu pisaraid. Ma ei kingi neile enam lilli. Te olete muutnud mu monstrumiks. Ja pärast süüdistate mind kõigis pattudes. Muidugi, see on ju nii lihtne.“ Ta pööras sepa poole oma liikumatu pilgu. „Ma olen teie saatja. Ma näitan teile teed. Ma ei tapa inimesi. Anna mulle mu vikat.“ Kiskunud sepa kätest oma vikati, suundus Surm ukse poole.

„Kas võib veel üht küsimust?“ kuuldus selja tagant.

„Sa tahad küsida, milleks mulle siis vikatit on vaja?“ küsis Surm, seisatudes lävel.

„Jah“.

„Tee paradiisi – see on juba ammu rohtu kasvanud.“

*

Tee paradiisi on juba ammu rohtu kasvanud. Vaadates maailma, milles me elame, ei ole see sugugi võimatu. Vaadates sõda, mis möllab Ukrainas. Vaadates, kuidas terves maailmas inimesed üksteist tapavad: mitte ainult relvadega, vaid ka sõnadega, hoolimatusega, armastuse puudusega, heade tegude tegematajätmisega. Ei ole võimatu, et see rada paradiisi on täis kasvanud mitte ainult umbrohtu, vaid ka ohakaid, põõsaid ja ehk isegi juba jämedaid puid.

Eilse pühapäeva teemaks oli „Soosinguajad“. Inimkonna jaoks on soosinguajad kestnud juba kaks tuhat aastat, päevast, mil kõigeväeline Looja, Jumal, saatis inimesena maa peale oma ainsa poja Jeesuse Kristuse. Saatis Ta Issandana ja halastava abilisena päästma neid, kes Temasse usuvad, oma elu Tema kätesse annavad ja püüavad oma elu Tema jälgedes käia. Kas me oleme osanud meile kingitud soosinguaega hästi kasutada, nõnda et meie saatja ja teejuht Surm suudab just meie jaoks määratud raja taevaväravateni lahti niita ja meid üle anda meie Issandale, kes meid juba ootab? Või on meie teerada taevariigi väravani juba nii täis kasvanud, et isegi surma vikat ei suuda seda meie jaoks lahti niita?

PALVE: Tänu Sulle, Jumal, meie Taevane Isa, et Sa oled meid oma evangeeliumi kaudu kutsunud enda juurde ja võtnud meid ristimise sakramendi kaudu vastu oma rahva hulka. Tänu, et Sa oled meid siitsaadik hoidnud ja kaitsnud. Tänu vaba ja iseseisva riigi eest, kus valitseb rahu ja kus võib vabalt uurida ja kuulutada Sinu sõna ja saada osa sakramentidest: saab vabalt otsida ja leida teed, mis viib igavese elu väravani. Issand, juhi meid oma Vaimuga, et mõistaksime, mis meie rahuks on vaja, ega raiskaks Sinu antud meeleparandusaega. Kingi tarkust Sinust kinni hoida ja aita meil hästi kasutada soosinguaega, milles me veel elada saame.

Kalender

E T K N R L P
1
2
5
8
9
11
12
16
18
19
22
23
26

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

piibel net

EELK