Kahe riigi kodanikud. Me oleme Jumala kuningriigi kodanikud, taevariigi kodanikena elame maailmas juba praegu. Selles ei ole vastuolu, sest maailm ning selle ajalugu (meie lugu) on Jumala kuningriigi (öeldakse ka taevariigi) ajaline ja ruumiline mõõde. Martin Luther kirjutas kahe maailma kodanikest ja need me oleme.
Kahe maailma kodanikuks olek ei seisne pühapäeval kirikus ja muul ajal maailmas meile sobival viisil paralleelelu elamises. See tähendab, et meil on kaks kodakondsust ja selle kaudu kahes riigis kohustused ja õigused. Meie ajalik elu on üürike ja aeg on lõplik, sest aeg läheb mööda, saab läbi. Aeg on kingitus igale elavale hingele, sest just elamiseajaliku elu elamise ajal on meil võimalik valida, kuidas me aega kasutame.
Samas on õige ainult üks variant, seda me kristlastena usume. Ja see variant on järgida Jeesust ja vastu võtta Jumala kuningriigi kodakondsus. Jumal on igavene, see tähendab, et Tema jaoks meile nii oluline aja ning ruumi mõõde ei loe ja seepärast mahub meie elu Eesti kodakondsetena (või Läti või Tšiili või Hiina vm kodakondsetena) väga hästi Jumala kuningriigi seadusloome sisse. Vastuolu ei ole, surma Jumala seaduste järgi elamiseks ootama ei pea. Taevariik ei ole koht, kuhu läheme pärast surma, vaid reaalsus, mis on juba meie keskel, meile väga läheda (Lk17:20–21 jt).
Taeva õigusest ja õiglusest osasaamist pole mõtet kitsendada kirikusse tulemisega, sest esiteks kirikutesse enamik inimesi ei mahu, ja teiseks peab kirik kui Jumala Kuningriigi maapeal nähtav osa minema nende juurde, kes on näljas, külmas, vangis, üksi, haiged, vaesed, kodutud (Mt 25:31–46). See ei ole sotsiaaltöö, vaid igavikuline ligimesearmastus nende suhtes, kes seda isegi küsida ei oska, rääkimata selle väljateenimisest.
Jumala kuningriigi kodanikuna siin maailmas elades võime küll kogeda Jumala juurde jõudmise igatsust, kuid tegelikult on Ta juba praegu ja kogu aeg meie juures.
Kirikut pole vaja liiga kitsalt suruda mingite „õigete liistude“ juurde jääma, sest see oleks lihtsalt vale oma piiratuses. Kirik on Jumala riigi funktsioon maailmas, see tähendab, et just inimeste kaudu saab Jumala armastus meie aega ja ruumi puudutada. Võiks küsida, et kui Jumal on kõikvõimas ja on seadnud kiriku oma riiki maailmas esindama, miks on maailm siis nii suures hädas. Miks valitsevad sõjad, lähisuhtevägivald, kuritegevus, kiusamine, tülid ja leppimatus ja igasugune muu kuri kõikjal, kus kaks või kolm enda nimel koos on?
Pakun vastuseks, et probleem on ikkagi inimestes ja selles, et nad ei tea, mis on nende valiku tulemus. Inimesed ei tea, et nad peaksid tegema – või nad ei oska või ei taha teha seda –, mida Jumal tahab ja saab teha läbi nende. Inimesed elavad igavikuga võrreldes väga lühikest aega, ja kui enamik ajast kulub iseenda ja oma vajaduste rahuldamiseks, siis ligimestele ja igavikule eriti ressurssi ei jää.
Millal ja kus on väga inimlikud küsimused, millele Jumal vastab sageli olevikus? Igavik ei alga tulevikus. Igavik on igas hetkes ja iga kord, kui me valime, mida me järgmiseks teeme.
Ehk siis – tulge kirikusse, enne kui on hilja, sest aeg saab otsa! Kusjuures kirikusse tulek on võrratult mitmekülgsem ja avaram kui jumalateenistusele või kontserdile tulek. Rohkem kui kiriku koristamine või kooris laulmine. Kutse kirikusse on kutse aktiivsesse osadusse Jumalaga ja ligimestega, selleks et kogu maailm võiks kogeda Jumala evangeeliumi surma ja kurjuse võitmisest Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi (Jh 15–17). Aamen.
