Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 10.04.2023

„Aga esimesel nädalapäeval, veel enne koitu läksid naised hauale, tuues kaasa lõhnarohte, mis nad olid valmis pannud (Lk 24:1).

Kui naised kaks tuhat aastat tagasi, tollel nädala esimese päeva varahommikul teele asusid, olid nad täiesti kindlad, et nad teavad täpselt, kuhu lähevad ja mida hakkavad tegema. Vähem kui kaks ööpäeva tagasi, reede õhtupoolikul olid nad täpselt näinud, kuidas Jeesuse ristilt maha võetud, piinamisjälgedega surnukeha paigutati kaljusse raiutud hauakambrisse, ja jätnud meelde selle asukoha, et see kindlasti üles leida. Nüüd olid nad lõhnarohtude ja mürriga teel selle hauakambri poole, et Jeesuse ihu vastavalt juudi matusetraditsioonidele töödelda.

Nad teadsid täpselt, kus asub see, mis nende armastatud õpetajast veel alles on, ja nad teadsid täpselt, mida sellega on vaja teha. Sedasama, mida tehakse kõigiga, kes on surnud. Küllap oli neil varemgi tulnud sedalaadi toiminguid teha, küllap olid nad varemgi surma ja surnutega kokku puutunud. Seda, mida naised teadsid, teadsid ka need, kes olid olnud Jeesusele tema eluajal kõige lähedasemad, tema 11 väljavalitud meesjüngrit. Ehk oleksid koos naistega läinud hauale nemadki, et aidata naistel veeretada kõrvale raske kivi, mis oli hauakambri ette pandud, kuid hirm, segadus, vajadus oma tuleviku üle järele mõelda, võitsid ja jätsid nad sinna, kus nad olid endale ajutise peatumiskoha ja peidupaiga leidnud.

Niisiis – naised läksid Jeesuse juurde, selle juurde, mis Temast nende teada alles oli. Alles siis, kui nad avastasid, et haud on tühi, ja kuulsid tundmatutelt meestelt, kes kirjelduste järgi olid ilmselt inglid, sõnu „mis te otsite elavat surnute juurest, Teda ei ole siin, Ta on üles äratatud“, kui nad ei leidnud eest seda, mida nad olid enda arvates kindlasti teadnud olevat, alles siis said nad aru, et nad ei teadnud tegelikult midagi. Toimunu ületas nende varasemad teadmised ja kogemused täielikult.

Nad pidid tõdema, et nad ei teadnud sedagi, keda nad tollel hommikutunnil otsima läksid, kellele kavatsesid viimset austust avaldada, viimset teenet osutada. See, et naised otsisid Jeesust hoopis valest kohast, valest olukorrast, näitas, et nad ei teadnud seda, kes Ta tegelikult oli. Või kui teadsidki, ja tegelikult oleksid pidanud teadma, sest Jeesus oli enne surma sellest rääkinud, siis ei suutnud seda uskuda. Sama kehtis Jeesuse lähimate jüngrite kohta, kelle jaoks samuti oli tühi haud tõeliseks ootamatuseks ja kes esialgu ei suutnud kuidagi uskuda võimalust, et Jeesus on tõesti surnuist üles tõusnud.

Kust otsida Jeesust, kuidas Tema juurde jõuda? Enne, kui Teda otsima hakata, küsigem endalt: kas me teame, kes Ta on? Kui me ei tea, keda otsida, siis ei saa me ka teada, kust otsida. Kala ei ole mõtet otsida kõrbeliivast või elevanti Põhja-Jäämere lainetest. Maailm on liiga suur ja inimelu liiga lühike, et võiksime endale lubada otsimist kohtadest, kus on väike või pea olematu lootus otsitavat leida.

Inimene arvab sageli, et teab täpselt, kus keegi või miski asub, mida ta endast kujutab. Arvab, et teab täpselt, kuidas maailma asjad käivad. Mõnikord arvab ta oma upsakuses, et teab kõike ka Jumala kohta. Paljud otsivad Jumalat tarkadest raamatutest, pühakirjast, põlvest põlve edasiantavast suulisest traditsioonist. Need kõik on head ja vajalikud infoallikad, sealt võib leida teadmisi Jumala kohta, tema Poja, Jeesuse Kristuse kohta, teadmisi, mis abistavad otsinguil – aga nad ise ei ole seal. Jumalat ega Tema Poega ei saa mahutada kirjatähte, ei saa mahutada raamatutesse, ei saa mahutada põlvest põlve edasiantavatesse pärimustesse. Kui Jumala Poeg Jeesus Kristus jääb otsija jaoks vaid paberile, jääb vaid üheks muistse elutarkuse edasikandjaks, targaks õpetajaks, kes kahjuks enneaegselt pidi surema kurjade inimeste käe läbi, siis võrdub see sellega, kui me otsiksime Teda meie tänase evangeeliumiteksti tegelaste kombel kusagilt hauakambrist, kuhu Ta kord on paigutatud.

Inimene hakkab tavaliselt otsima Jumalat siis, kui tal on selleks olemas mõjuv põhjus. Ta hakkab teda otsima siis, kui ta taipab ja tunneb, et inimteadmised, kui tahes suured ja laialdased need ka on, ei suuda vastust anda küsimustele, kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme, mis mõte ja eesmärk on meie elul, kõigel sellel, kohati tobedal, mida me igal päeval teeme, mis mõtet on kannatustel, mida me peame elus kandma. Mis mõte on elul, kui see, mida me teame ja näeme, on see, et varem või hiljem lõpetame kõik ühtmoodi hauas?

On üsna loogiline, et nendele küsimustele saab vastata vaid see, kes on jõudnud kaugemale hauast, selle inimliku kogemuse piirist, see, kes on võitnud surma, näinud, mis jääb selle taha. Seega saame vastused küsimustele, mis teevad inimesest inimese, ainult Jeesuselt, Jumala Pojalt, kes on teinud läbi nii inimelu kui ka käinud läbi surma ja selle võitnuna jõudnud igavesse ellu.

Me kõik suudame uskuda, et toimus ristilöömine: vägivald süütu kallal, surm, haudapanek – need on midagi sellist, mis sobivad kokku inimkogemustega. Sealt edasi aga algab inimkogemuste jaoks tundmatu maa. Neid, kes tahavad uskuda Jumala Poja Jeesuse surnust ülestõusmist, uskuda, et Tema on tee ja tõde ja elu, kelle kaudu on surmastki väljapääs, saab Jeesus aidata edasi, saab aidata neid hauast kaugemale, saab aidata neil kogeda sama, mida koges Temagi, võitu surma üle, jõudmist Jumala riiki, sinna, kus valitseb igavene elu.

Aga ikkagi: kuidas leida Jeesust? Kuhu Teda otsima minna? Need, kes tahavad uskuda – just nimelt tahavad uskuda, sest tõeline usk on eeskätt tahte, mitte tunnete küsimus –, need, kes tahavad uskuda Jeesuse surnuist ülestõusmist, uskuda, et Jeesus elab, uskuda, et Jeesus on Päästja ja surma võitja, leiavad Ta, sest just selliseid uskujaid otsib ja nende juurde tuleb ka ülestõusnud ja maailmas oma Püha Vaimu kaudu edasi tegutsev Issand ise. Tema näeb, mis inimeses toimub, Tema otsib neid, kes Teda otsivad, ja annab otsijatel ennast leida. Ja olles leidnud, annab neile teada tee, mida mööda minna – tee, mis viib igavesse ellu. Sageli algab see tee pühakojast, leerikoolist, ristimisest.

Vaikse Laupäeva õhtul ristiti meie kirikus taas hulk inimesi, kes kinnitasid oma usku sellesse, et lugu Jeesus Kristusest, Jumala Pojast, ei lõppenud kaljusse raiutud hauas. Nad kinnitasid, et usuvad sellesse, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud, usuvad, et Jeesus Kristuse abil võivad nemadki jõuda surmast läbi ellu, mis iial otsa ei lõpe. Ja neile anti edasi Jeesuse tõotus: „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“

Doris Kareva on tõlkinud luuletaja Mary Elizabeth Frye luuleread:

Mu haual ära kurvasta,

mind pole sääl. Ei maga ma.

Ma olen tuhattuulne välk,

ma olen lume teemanthelk.

Ma olen küpse vilja hõng

ja sügisene härmalõng.

Kui ärkad hommikusse ööst,

ma olen linde ülessööst,

kirk keeris, mis sind kaasa viib

ja täht su üle, kaitsetiib.

Mu haual ära kurvasta –

mind pole sääl.

Kristus on surnuist üles tõusnud, tõesti, Ta on üles tõusnud. Tema haud on tühi. Teda pole seal. Ta on surma ära võitnud ja rajanud tee elule, mis iial otsa ei lõpe. Rajanud elu tee ka meile. Meiegi võime kord, kui meie elurännak lõpule jõuab, oma armsatele öelda: „Mu haual ära kurvasta –mind pole sääl.“

(Foto: Heidi Tooming)

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net