„Valmistage kõrbes Issanda teed!“ (Js 40:3).
Teatud mõttes sisaldub „kõrbe“ element kõikjal meie elus. Kreekakeelne sõna kõrbe kohta „eremos“ tähendab tühja ja üksildast paika. Maailmakärast kõrbesse eemaldunud üksiklasi kutsuti eremiitideks. Meie laiuskraadil minnakse metsa: „kõrb“ tähendab eesti keeles ka suurt asustamata (soodega) metsaala. Harju- ja Järvamaa piiril on Kõrvemaa ning sealsamas Tartu maantee ääres Saarnakõrve. Et „saarna“ tähendab soome keeles jutlust, siis võiks küsida, kas selle küla nimetus ei tähenda mitte „kõnelevat (kohisevat) metsa“? Puude kiuksumine metsas kõlab ööpimeduses kummituslikult.
Sama tontlikult jälitavad tühjus ja üksildus oma ohvreid tsiviliseeritud maastikul, täites meid kujutletud ja tegelike vaimolevustega teispoolsusest. Kõik, mis on tühi, täitub millegagi ning negatiivset saab välja ainult positiivsega.
Kas kirik saaks abi pakkuda? Kindlasti mitte, kui järgida ainult endisi radu. Kirikuliikmete arv üldiselt väheneb, nagu näitas hiljutine ametlik küsitlus. Mõelda välja uusi trikke, kuidas seda eitada, tähendaks jätkuvas illusioonis elamist. Inimesed ei mõista end enam organisatsioonide (kirik, perekond jne) defineeritud liikmetena, vaid tahavad „vabalt“ elada. Mees ei tohi olla autoritaarne patriarhaalne perekonnapea, parem elada „vabaabielu“, ning kogudus ei ole paik, kus lastakse end lambukesena kepiga karjatada.
Mitte kirik, vaid kiriku sõnum saab aidata, kui seda usutakse ja selles veendunud ollakse. Siin pole oluline, kas oleme „rahvakirik“ või ei ole. Meie nõukogudejärgset ateismist mürgitatud olukorda, mis levib praegu hingetühimikke täites ka lääneriikides, valgustavad välismaalaste tähelepanekud. Nii ütleb näiteks dominikaani ordupreester Alain Arnould: „Eesti inimesed on sellega ehk rohkem harjunud kui mõne teise maa inimesed, et kristlus ei ole enam kultuuriline religioon. Ei katoliiklased ega kristlased laiemas mõttes. Me oleme vähemus. Kuid see on vabanemine! Sest kultuuriline religioon olemine tähendab vabaduse puudumist, see tähendab teatud vormi surumist, rikkuvaid võimumänge jne. See on minevik. Me näeme täna moslemiriikide pealt, mis juhtub, kui kultuurilised religioonid eksisteerivad. Kristluse puhul näeme seda minevikust. See on ohtlik.“
Kuidas tulevikus õigemini käituda? See vabastaks meie hinged mineviku tontidest, mis meid piinavad, pimestavad, väsitavad, masendust ja meeleheidet külvavad ega lase uusi võimalusi näha. „Me peame aktsepteerima, et oleme vähemus, aga mõttekas vähemus. Vähemus, kellel on ühiskonnale midagi öelda ja meenutada Jumala olemasolu – oma käitumise, helduse, solidaarsuse, kirjutiste, kunsti ja sooviga ehitada inimeste vahele sildu. Sellel pole midagi pistmist pööramise ega nostalgilise sooviga saavutada vanade aegade olukord. See tuleb ära unustada. Olgem avatud kristlased: vähemus, kes peab aus oma usku, sakramente ja traditsioone, kuid alati avatud pilguga tulevikku.“ *
Prantsuse preestrist veel kaugemale läheb Saksa teoloog Peter Egger, käsitledes 21. sajandi alguse kirikust kaugenemist lausa puhastusena. „Tuleval ajal saab olema puhastatud kirik. See on lihtne kirik, mis on vabastatud võimust ja rikkusest. See on usklik kirik, mis on ületanud ajavaimu eksitused. See on teeniv kirik, mida ei juhata auahned mänedžerid. See on sakraalne kirik, mis on ilmalikustumisest terveks saanud.“
Esialgu võib langus veel jätkuda, sest lääne ühiskond elab praegu läbi nn uusmarksistlikku ehk järjekordset ilmalikustamise ideest nakatumise faasi, kuid tulevikus on oodata kristluse kasvamist oikumeenilises vaimus. „Pärast katsumuste aega tunnetavad kristlased, et nad ainult ühiselt saavad ehitada jumalariiki. Katoliiklased, ortodoksid, protestandid, evangelikaalid jt püüavad seetõttu lahutavat ületada. Nad taotlevad Jeesuse Kristuse algset õpetust ja ehitavad esimeste kirikukogude ühistele dogmadele.“
Eggeri mõtted suunduvad veelgi kaugemale: „Pärast ahistusaega võib ka juhtuda, et jõutakse kristlaskonna uuele ühtsusele. Pärast paljusid katsumusi avanevad kristlased täiesti uuel viisil Kristusele. Püha Vaim hakkab nendes puhastunud kristlastes võimsalt tegutsema ning juhtima Jeesuse Kristuse kirikut tões ja armastuses. Kristlased võivad siis ühiselt Jeesuse Kristuse püha missaohvrit pühitseda.“ ** Nii leiduvad isegi konservatiivse katoliikluse positsioonidelt nähes võimalused kristlaskonna ühinemiseks.
Seega tuleb maha jätta vanad teed, mis saadavad otsekui tondid või varjud meie elu. Tühjus ja üksildus, mis ründab inimesi tsiviilkõrbe maastikul, on seotud perspektiivituse tundega. See tunne võib olla õige, kui käiakse valesid radu ega osata pilku pöörata õiges suunas. Kiriku ja kristlaste ülesanne on valmistada kõrbes Issanda teed – see prohvetlik sõnum kehtis vanasti ja kehtib samamoodi ka tänapäeval.
Kiriku sõnum, mis peletab kõik kurivaimud meie teelt, on seotud Jeesuse Kristusega, kelle sündimise poole me jõulueelsel ajal vaatame.
Meenub unenägu, mida nägin 1978. aastal bussis magades Peterburist (Leningradist) tulles, kus ma oma sõbral Toomas Kokovkinil külas käisin. Hõljusin lennates üle Türi kiriku, milles põlesid õhtuhämaruses eredad tuled ja kõlas tohutult sügav ning võimas orelimuusika. Juba ärgates tajusin selles Jumala märguannet, mida aga täiesti ei osanud veel mõista ja mida on tulnud tundma õppida läbi kogu elu.
Elu tuleb vaadata kõrgemalt! Siis avaneb pilt üle nähtava ja nähtamatu kõrbemaastiku, mille läbimisel vajame teeleidmiseks Jumala abi. Seda abi leiame aga ainult siis, kui hakkame Tema kaastöölisteks: „Valmistage kõrbes Issanda teed!“
Head jõulueelset nädalat!
* Alain Arnould „Vähemusse jäämine tähendab kristlastele vabadust“. Postimees, 25.09.2021.
** Peter Egger „Kleine Kirchengeschichte. Licht und Schatten“. 2017: lk 269.
(Foto: Heidi Tooming)
