Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 12.09.2022

Miks me oleme vaesed? Vaesusega on imelik lugu. Seda kardetakse, seda põlatakse, selle eest põgenetakse, sellesse surrakse, sellega võideldakse ja püütakse võita. Rikkust peetakse vooruseks või vähemalt eesmärgiks, mis pühitseb abinõu. Aga ikkagi on vaesus olemas ja meiegi sellega iga päev silmitsi. Iseasi on, kummalt poolt me seda näeme; kas oleme õnnelikud, et meie oleme taibanud teha õigel ajal häid otsuseid, või sellelt poolt, kus vajatakse aitajakätt. Ma arvan, et kumbki pool ei ole iseenesest halb ega hea.

Vaesus on vajadus millegi järele, mida ei ole. Vaesus on puudus millestki, milleta ei saa elada. Vaesus on akuutne teadlikkus kättesaamatutest võimalustest. Vaesus on murtud südametes, lõhutud peredes, üksijäetud lastes, hüljatud vanades, kaaslast mitteleidvates noortes ja hädas täiskasvanutes. Vaesus on kodututes põgenikes, lõhkuvates jõhkardites, ülbeis poliitikutes ja ennasttäis omanikes. Vaesus on omakasus, pealesurumises, ükskõiksuses, julmuses, möödavaatamises, mittenägemises, kõrvalepöördumises ja kurtides kõrvades. Vaesus on igal pool, kus ei märgata ligimest, kus ei vaadata kannatajat, ei panda tähele teise valu ... või ilu. Sest mõnikord peidab vaesus end hästi iseenese upitamises ja teise tühistamises.

Ja nii võib paista, et on ainult muutumatu hulk head, mille üle peab võitlema.

Aga sellele räägib vastu tõde, mis avaneb Piiblis. Vaesed on Jumala südamele kallid. Jeesus ise sündis vaesesse peresse, Ta loobus oma taevasest kujust ja rikkusest ning sai inimeseks, üsna meie sarnaseks. Sellepärast kannatas Ta nagu meie, sellepärast Ta meid ka mõistab. See Jeesuse vaesus on järeletegemist väärt.

Jumal ei ole vaene, vaid Talle kuulub kõik, mis on, sest Tema on kõik loonud. Meil, inimestel, ei ole mitte midagi, mida Tema ei oleks meile andnud või lubanud. Mitte kõik, mis meil on, ei ole Tema tahe. Inimestena saame ja peamegi tegema valikuid ning otsuseid, kuidas kasutada meile antud vahendeid.

Vaesus avab võimaluse oma piiratust tunnistada, teiste vajadusi tunnustada ja ligimest endast ettepoole seada. Selles saab Jumala armastus maailmas kogetavaks ja meie tegevuse kaudu nähtavaks (või siis jääb nähtamatuks) – kui me oma ligimesi armastame nii nagu iseennast. Oluline on rõhutada ka iseenda armastamise vajadust, sest ilma enda väärtust teadmata pole võimalik teist armastada (Luuka 10 ja 1; Johannese 4).

Jeesus kiidab õndsaks vaimus vaeseid, kurbi, tasaseid, õiguse järele näljaseid ja januseid, halastajaid, puhtaid südamelt, rahutegijaid; aga see ei ole nimekiri poolemõistuslikest, kelle peal turvaliselt liugu võib lasta, sest Jeesuse õpetuse järgi keeravad nood ilmselt pärast kõrvakiilu saamist nagunii teise põse ette (Matteuse 5:39). Mäejutluses kirjeldab Jeesus vaeste inimeste rikastavat kooselu ja koosteed, sellist elu, kus inimesed üksteist tunnevad ja aitavad, sest nii on lihtsalt kõigil parem.

Vaesust on meile vaja, et me üksteist aidata saaksime.

 

 

 

Kalender

E T K N R L P
3
10
13
16
17
23
24
27