Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 14.03.2022

 

1Ms 11:1, 8, 9: „Kogu maailmas oli aga üks keel ja ühesugused sõnad. Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal segas Issand ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.“ Aamen.

Aga alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures – loov Sõna, korrastav Sõna, elustav, tervendav Sõna. Sõnad said keeleks, kuid siis saabus see hetk, mil pidi segama inimeste keeled, sest nad kavatsesid midagi, millel polnud mingit muud mõtet peale eneseupitamise. Nad ütlesid: „Ehitagem enesele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enesele nimi.“ Jumal oli neile loonud maailma, nemad aga kavatsesid end sisse sättida ühte selle maailma punkti ja hakata endale seal nime tegema. Nad ei kavatsenud ehitada pühakoda Jumalale, vaid egotorni iseendale. Nende ninad kerkisid taeva poole, aga nende silmad ei näinud enam Teda, kes oli taevaste ja maa looja. Nende hing paisus uhkusest, tundmata hinge loojat. Seda keelt, mille nad olid saanud selleks, et suhelda Looja ja ligimesega, ei vajanud nad ühtäkki enam oma Loojaga kõnelemiseks, Tema mõistmiseks. Nad hakkasid kasutama keelt, et kokku leppida ääretult absurdsetes asjades. Paabelis segas Jumal meie eelkäijate keeled.

Need, kes ei taha kõnelda Jumalaga, jõuavad varem või hiljem Paabeli segadusse ja kaotavad ühise keele.

Eesti kuulus keelemees Paul Ariste oli kord rääkinud sellest, kuidas ta ühel Siberi ekspeditsioonil oli otsinud meie sugulusrahvaste juurest kedagi, kes oskaks veel kamassi keelt. Ta oligi lõpuks leidnud ühe vana naise, kes viimase kamassina rääkis oma emakeelt. Keeleteadlane küsinud temalt, kuidas on see võimalik, et naine oskab keelt, mida ta ei ole aastaid mitte kellegagi saanud rääkida. Naine naeratas ja ütles, et ta räägib oma emakeelt iga päev. „Kellega?“ küsinud keelemees. „Kas kusagil siis ikkagi on keegi, kes seda keelt oskab?“ „On,“ vastas naine ja näitas ülespoole. „Ma räägin Temaga iga päev – ma palvetan iga päev ja tean, et Tema saab minust aru.“

 Meil on veel emakeel. Veel on ja see on väikese rahva puhul suur ime. See, kas me oma emakeeles kõneldes ka üksteisest aru saame, pole alati kindel. Olen päri selle keeleinimesega, kes hiljuti soovitas hakata prügi sorteerimise kõrval tegema ka keeleprügi sorteerimisega. „Nagud“, „okeid“, „kuradid“ ja palju muud, mis risustavad meie ilusat emakeelt, tasuks keelest enne nende väljaütlemist välja sorteerida. Paastuajas on paljudel mõistlik rääkida vähem, tekitada vähem keeleprügi, mürki, negatiivset, loobuda mürgiallikatele ja vihamerede äärde minekust ja sealt ammutamisest või nende vete suurendamisest. Kasutada keelt, sõna, loomiseks, ülesehitamiseks, ravimiseks, tänuks ja palveks.

Neid, kes kasutavad oma emakeelt selleks, et suhelda oma Taevase Isaga, ei ole vist palju. Usun, et just sellest võib sõltuda ühe väikese rahva ja tema emakeele kestmajäämine, kas see rahvas loeb oma emakeelset Jumala Sõna ja kõneleb oma emakeeles oma Taevase Isaga – kas selle rahva üle on Taevase Isa õnnistavad käed.

Eesti kirjakeel kujunes, täiustus, muutus väljendusrikkaks siis, kui seda vajati katekismuse, Uue Testamendi ja kogu Piibli tõlkimiseks. Kiri algas kirikust. Kaunis emakeel sai alguse Isakojast. Pole ime, et kirikutorni kukk aabitsate kaanepildiks sai ja raamatut, mida lugemise õppimiseks kasutati, hakati nimetama kukeaabitsaks. Kuid kukk on ka hoiatus – ära salga oma Issandat, ära unusta Teda, kes on andnud sulle elu ja keele, oma riigi, selle imelise maa ja otsatu universumi ja kes igatseb, et su elu oleks igavene.

Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures. See on loov Sõna ja inimene, kes seda Sõna tunneb, selle järgi oma elu elab, muutub loovaks, ehitajaks, liitjaks. Nii oli alguses. Aga siis juhtus midagi. T. S. Eliot kirjeldab seda umbes nii:

„Midagi on juhtunud, midagi,

mida pole juhtunud kunagi varem.

Inimene on hüljanud Jumala,

ülistades esmalt mõistust, siis raha ja võimu

ja seda, mida nad nimetavad eluks ...

Kirik hüljatud, torn maha tõugatud,

kell kildudeks lennutatud.

Mida me peaksime tegema?

Seisame tühjade kätega,

peopesad ülespoole pööratud

ajastul, mis läheb hoogsalt edasiteed – tagurpidi.“

Täna on emakeelepäev. Täna veel on – emakeel ja isamaa. On Jumala loov sõna ja on neidki, kes saavad sellest Sõnast meie emakeeles aru, ja ka neid, kes ei kiirusta isamaalt minema ega häbene ilusat emakeelt. Veel on ka neid, kes ei arva, et neile õnneks on vaja palju vara, lakkamatult lõbu. Veel on neid, kes Anu Raua kombel on taibanud, et õnne valemiks on vähenõudlikkus. Sedasama on öelnud ka mees, kelle sünniaastapäeva me täna tähistame: Kristjan Jaak Peterson, kelle arvates on väikeste tarvidustega inimene kõige vabam ja kõige õndsam. Ta on kirjutanud: „... et aga inimesed oma ihu ja tema rõõmud nii suureks peavad, unustavad nad oma vaimu ära, ning mõeldes otsustavad ainult ihu kasuks. Vaimul, kui ta oma ihuga nõrgendatud ja orjaks orja meelega tehtud ep ole, ei ole neid rikkusi ega nende kommete pärast rõõme tarvis. Ta on aga siis õige vaba oma ihuga, kui tal ainult väikest asja tarvis läheb, mis Jumal igaühele annab, ja on siis kõige vabam, kui seda maad ja seda ihu oma himudega enam ei ole temal.

Kord segas Issand kogu maailma keele ja pillutas endale nime tegevad taevasse ulatuvast tornist ja vaid ühes paigas kooselamisest unistajad üle kogu maailma laiali. Siis aga tuli aeg, mil Jumal saatis oma Vaimu, mis annab erinevaid keeli kõnelevatele teineteise mõistmise imelise anni. Selles keeles heliseb armastus. Tahaks öelda Ernst Enno sõnadega:

Meid armastus viib ilmas kitsast rada,

Läeb ees ja ütleb: tule järele!

Ma viin sind õnne kadumata koju:

Sa jäta kõik ja astu järele

Ja tuhat leeki võta teele kaasa

Ja jahtund süda jäta ilmale!

Kallid kaasteelised! Ilusat emakeelepäeva siin Isamaal, sooja südant ja sõnu, milles on soojust, palju palveid ja taevasse tõusvaid tänupalveid! Kristjan Jaak Peterson on kirjutanud luuletuses „Inimene“:

 Aga sa, inimeste vaim,

Jumala vaimukuju,

Kui maailm põrutud

sinu ümber müriseb:

Igaveses elus oled sina

Jumalat palumas.

Õnneks võib selle maa keel ka palvetules igavikku omale otsides Taevani tõusta üles.

PALVE: Issand, me täname Sind meie emakeele ja isamaa ime eest! Me täname Sind iga sõna eest, mis on meid julgustanud ja juhatanud täitma Sinu tahet, rändama eluteed, kasutama emakeelt nii, et see võiks teha head. Issand, anna meile tarkust ammutada sellest, mida Sina meile kõneled oma Sõnas, meie ligimeste juttudes ja tegudes, looduse sõnadeta sümfoonias. Me palume Sind täna ka ukraina keele ja Ukraina riigi pärast. Õnnista, ole armuline, aita neil, kes soovivad hävitada riiki ja kaotada keelt, tulla mõistusele, loobuda kurjast. Aamen.

 

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net