Vabaduse plats 1, Tallinn

Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 31.01.2022

Jeesus vastas talle: „Kui keegi armastab mind, küll ta peab minu sõna, ja minu Isa armastab teda ja me tuleme ja teeme eluaseme tema juurde“ (Jh 14:23).

 „Kujutlege, et istute kodus ja äkki heliseb uksekell. Te avate ukse ja lävel seisab Jeesus. Algul ei usu te loomulikult oma silmi, siis aga tunnete end piiritult õnnelikuna. Te hakkate askeldama, vaatate külmkappi ja jooksete poodi, et Issandat hästi vastu võtta. Te ütlete talle: „Jää alatiseks minu juurde, Issand!“ Te loovutate talle oma magamistoa ja abieluvoodi.

Järgmisel päeval aga avastate õhtusöögi ajal, et teie koju on ilmunud mingi näljane kodutu. Ja mitte ainult näljane, vaid ka haisev. Jeesus nimelt on ta üles korjanud ja teie koju toonud.

Mõni päev hiljem leiate oma voodist süüfilisehaige vana prostituudi, sest ta aeti lõbumajast välja ja teda tuleb aidata. Te kiristate hambaid ja heidate Jeesuse poole tigedaid pilke.

Nädala pärast ütlete talle: „Issand, istu parem kodus ja ära ennast väljas näita. Muidu pole meil enam mingit elu. Me paneme su sahvrisse, seal on puhas ja mugav, ukse kohale paneme lambikese ja palvetame selle ees. Meie teame, et sahvris elab Jeesus Kristus, aga sinu lemmikkliendid ei pea seda teadma.“ (Raamat „Olemise kergus“. Lk 145. „Jeesus sahvris“.)

Mulle meeldivad veidi absurdsed lood, mis panevad mõtlema. Ja see kuuldud lugu paneb tõesti mõtlema – aga mina? Kas see võiks olla ka minu lugu? Kas seda lugu lugedes tänan vaikselt õnne, et lihalik Jeesus ülimalt tõenäoliselt ei tule minu ukse taha. Olen küll kristlane, aga ma ei oleks sugugi vaimustuses, kui Ta mulle koju asotsiaale tassima hakkaks. Evangeeliumidest on ju muidugi armas lugeda, kuidas Jeesus igasuguseid inimesi aitas, ka vaeseid, haigeid ja kodutuid, aga Ta tegi seda väljaspool minu kodu, väljaspool minu „kindlust“. Ei häirinud minu kodurahu, minu mõnusat äraolemist. Jeesuse enda vastu pole mul midagi, aga see tema tutvusringkond ... Oi, hakkan juba kõnelema nagu kunagi kirjatundjad ja variserid, kes Jeesust tema suhtluskonna pärast hukka mõistsid.

Teisalt: kui olen valmis tunnistama, et olen kristlane, olen teadlikult ja tahtlikult öelnud leeripühal oma jah-sõna selle kohta, et tahan käia Jeesuse jälgedes, tahan armastada Jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast, siis peaksin ilmselt ise ja vabatahtlikult hakkama oma eluga hättasattunuid koju tooma ja nende eest hoolitsema. Muresid ja vaeva, hädalisi ja abivajajaid on lõputu hulk. Ma ei ole selleks kõigeks valmis. Kuidas ma suudan? Mida teha, et ma ise ei lõpetaks abivajajana?

Jah, meie tänane lugu kõneleb sellest, et Jeesust armastada ja Teda oma südamesse elama võtta, saada kristlaseks, võib olla ohtlik või pehmemalt öeldes – tuua kaasa lisaks positiivsusele ja rõõmule ka mõningaid ebamugavusi. Kui me ütleme, et armastame Jeesust ja võtame Ta tõesti vastu oma südamesse elama, siis ei tule Ta kunagi üksi, vaid toob endaga kaasa maailma probleemid, avab meie silmad neid märkama. Ta avab meie südame silmad. Jeesus õpetab või pigem sunnib märkama, ja märkama nii, et me ei saa nähtut ignoreerida, teeselda, teha nägu, et me ei tea, et kusagil toimub midagi valet ja halba, et keegi vajab abi, miski vajab kaitset, vajab sekkumist. Ainsaks võimaluseks reaalsust ignoreerida oleks tõesti Jeesus oma südame elutoast kuhugi kaugemale, sahvrisse suletud uste taha elama saata, nagu juhtus meie loos. On päris kindel, et Jeesus sahvris istumisega kaua ei lepiks ja lahkuks meie majast.

Jah, elu Jeesusega toob probleemid, toob abivajajad, keda varem ignoreerisime või siiralt ei märganud, otse meie juurde. Kuid abivajajaid aidata ja nende probleeme saab lahendada mitut moodi. Et mitte ise muutuda abivajajaks, tuleb tööle panna oma ajud ja saada armastuses leidlikuks. Meie loo puhul näiteks ei pea hulgus ja prostituut jääma elama meie koju. Me saame aidata neil jõuda varjupaika, kus nad saavad abi. Me ei pea tegelema terve maailma muredega, ei pea kõiki neid oma lähedaste ja omaenda elu arvelt lahendama – peame tegema vaid seda, mida saame teha meie, mis on meie võimuses. Mõnikord piisab ka väikesest abist: nõuandmisest, tee juhatamisest. Abi on ka õigete inimeste poolt hääletamisest, kes saavad otsustada mingi asutuse rajamist, raha eraldamist hädaliste abistamiseks. Abi on oma hääle andmisest mingi otsuse poolt või vastu, mis annab loa või keelab mõne kaevanduse tegemise, millega hävitatakse loodust. Võimalusi aidata on väga palju ja mitmesuguseid. Meie ülesanne on leida neist parim.  

Jeesus ei anna meile ülesandeid, ka armastuse ülesandeid, mida me ei suuda täita. Aga Ta soovib, et me tunnistaksime Temast oma tegudega. Tegudega, mis tunnistavad Tema ligiolekut selles maailmas ka tänapäeval. Tema, kes meile ülesandeid annab, kingib meile ka tarkust ja jõudu neid täita. Tema on meile kinkinud ka võimaluse käia pühakojas ja osa saada Tema ihust ja verest – armulauasakramendist, võtta selle kaudu vastu jõudu ja tarkust. Kasutagem siis seda võimalust.

PALVE: Issand, külaline meie südamekambris, aita meil tunnistada meie armastust ja ustavust mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Ära lahku meie juurest ka siis, kui vahel väsime ja Sinu poolt meie ette pandud ülesannete ees kohkuma lööme. Kingi meile tarkust, jõudu ja teotahet.

Kalender

E T K N R L P
2
5
6
9
12
16
19
20
23
26
27
30