Nädala mõte

Selle pühapäevaga algavas nädalas soovitab meie kiriku kalender meid mõtiskleda armastuskäsu üle.

Jumal on armastus.

Kas seda, et Jumal on armastus, on võimalik mõista?

Kas me mõistame, milline on Jumala armastus – tingimusteta armastus?

Kas usuksime, et keegi meid tõepoolest armastab, kui ta meile ütleks: „Ma armastan sind, kui ...“

Armastus, mis seab tingimusi, ei ole ju tõeline armastus.

Jumal ei sea tingimusi. Ta on Armastus. Ta armastab. Ka meid. Ka sind. Ka mind. Tema armastus ei sõltu sellest, millised meie oleme, mida oleme teinud, kui targad, andekad, edukad noored või rumalad, andetud, edutud, vanad ja viletsad meie oleme. Jumala armastus meie vastu oli olemas enne meie sündi ja jääb kestma pärast meie sündi. See armastus on alati olnud, see on nüüd ja see jääb. See on tingimusteta ja ajatu armastus. See on alati olemas. Olemas siis, kui oleme oma elu laineharjal, ja olemas siis, kui oleme kukkunud sügavusse.

Kas see tähendab, et Jumala jaoks pole tähtis see, mida meie teeme või ütleme, tegemata või ütlemata jätame? See on Tema jaoks oluline. Ta hoolib ja see, kes hoolib ja armastab, ei ole tundetu. Talle läheb korda see, mida teeb või tegemata jätab, ütleb või ütlemata jätab see, kellest Ta hoolib, keda Ta armastab. Kuid Jumal on armastus ja see armastus ei vähene, kui Ta mingitel aegadel ei tunne vastuarmastust.

C. S. Lewis – tõsisest ateistist sügavaks kristlaseks saanu – kirjeldab omaenese kogemust Jumalaga, keda ta väga tõsiselt oli soovinud vältida, nii: „See, mida ma väga kartsin, oli lõpuks kätte jõudnud. 1929. aasta suvesemestril andsin ma alla ja tunnistasin, et Jumal on Jumal, põlvitasin ja palvetasin, olles sel ööl ehk kõige löödum ja tõrksam vastpöördunu kogu Inglismaal. Siis ei osanud ma näha seda, mis on nüüd minu jaoks ääretult ergas ja ilmne – Jumala alandlikkust, mis võtab inimese vastu isegi säärastel tingimustel. Kadunud poeg tuli vähemalt omil jalul koju. Aga kes võiks küllalt kiita seda Armastust, mis avab kõrged väravad eksinule, kes kantakse sisse käte-jalgadega vehkivana, vastu punnivana ja igas suunas silmadega päästeteed otsivana.“ Lewis lisab: „Ja ma mõistsin, et Jumala karmus on lahkem kui inimeste leebus ning tema sund on meie vabanemine.“

Jumala armastusest kõneleb 1Kr 13. peatükk. See on täiuslik armastus, mille poole ka meil tasub püüelda, et saaksime Tema sarnaseks: „Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike.“

Sellessamas armastuse ülemlaulus öeldakse meile, et täiuslik armastus on ajatu, ja sedagi, et see on ainus, mis jääb – ka siis, kui kõik muu kaob. „Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus“ (1Kr 13:8–13).

Armastusest kõneleb ka üks vana keldi palve Täies rüüs.

Issand, rüüta mind kaastundega

südamevaluga ligimese vajaduste pärast.

Issand, rüüta mind lahkusega,

valmisolekuga teisi teenida.

Issand, rüüta mind alandlikkusega,

olgu see mu meelelaad.

Issand, rüüta mind tasadusega,

mis on Kristuse enda hoiak.

Issand, rüüta mind pika meelega,

vastu võtma ja mõistma.

Issand, aita mul andestada.

Andesta, Issand,

nagu sa oled mulle ikka andestanud.

Nüüd, Issand, paistab mulle,

et olen täies rüüs,

ja ometi sa ütled,

et olen veel alasti.

Sa kõigi nende rüüde peale, Issand,

tõmba oma armastuse ja rahu rüü,

nii nagu on sinu tahtmine.

On ehk aeg ka meil jääda palvele:

Issand, nii raske on seda mõista, et Sina meid armastad – suudad armastada, vaatamata sellele, millised me oleme! Me palume Sind, aita meid! Aita meil end avada Sinu armastusele, nii et meie elud võiksid muutuda, et meie hirmud kaoksid, et julgeksime lahti lasta kõigest, mis meid Sinust eemale kannab. Sul on meile anda kõike seda, mida me vajame, aga me oleme arad ega suuda loobuda sellest, mis seisab meie ja Sinu vahel, sest me pole kindlad, kas siis, kui lahti laseme sellest, mis meile täna nii oluline tundub, täidad Sa meie tühjaksjäänud käed ja hinge oma armastusega. Kingi meile julgust, usaldust ja armastust!

Issand, aita meid, et elu ei lõppeks enne, kui Sinu armastus on meid täitnud ja meil on seda jagada neile, kes seda vajavad. Sina, kes Sa oled Elu ja Armastus, õpeta meid elama ja armastama!

Aamen.