Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14).
Tänase pühapäeva nimetus kirikukalendris Jubilate (´hõisake´) väljendab ülestõusmisaja üldist meeleolu: rõõmu ja tänulikkust. Ristirahvas jätkab rõõmustamist Issanda ülestõusmise ja tema poolt surma võitmise üle. Kuid kas sellel rõõmul, sellel teadmisel, on meie jaoks ka praktiline sisu? Kas see kajastub meie elus?
Paar nädalat tagasi ühel Tallinna kalmistul. Matus. Ümber värske kalmukünka on kogunenud leinajad. Veel viimased hetked, enne kui elavatel on aeg minna oma eluga edasi, minna oma teed, oma toimetuste juurde. Näod on kurvad, kostab üksikuid nuukseid ja repliike: „Ta polnud ju veel nii vana, võinuks veel elada“, „Kuidas küll N nüüd vastu peab, nad armastasid teineteist nii väga, olid kogu aeg koos“ , „Vähemalt on ta nüüd oma vaevast lahti.“ Õhkkond on ülestõusmise sõnumi rõõmust väga kaugel.
Vaid paar meetrit eemal on hauaplats, mille seisukorrast on näha, et selle külastamisest on möödas juba hulk aega. Kulunud hauakivil on peale tavalise informatsiooni – lahkunu nime ja aastaarvude – tekst: „Rändaja, seisata minu kalmul ja mõtle minule, aga rohkem iseendale, sest mina olen kodus, sina võõrsil.“
See on hääl teispoolsusest, lahkunu pöördumine nende poole, kes elavad: „Mõtle minule, aga rohkem iseendale, sest mina olen kodus, sina võõrsil.“
Jah, me kõik, kes me oleme inimesed, oleme surelikud. Vahe surelike vahel tekib selles, mida nad selle teadmisega peale hakkavad. Millele loodavad, kui loodavad? Heebrea kirja autor on ristiinimeste olukorra võtnud kokku sõnadega: „Meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast“ (Hb 13:14). Ristiinimese jaoks on ka surmas lootus, kaunis lootus. Lootus jõuda oma tõelisesse kodusse.
Tänase pühapäeva teemaks on „Jumala rahva koduigatsus“.
Kirikukalendris on tänaseks päevaks jutluse mõtete aluseks antud kirjakoht, mis toob meieni need Jeesuse sõnad oma jüngritele, mida Ta ütles neile viimasel ühisel söömaajal, vaid mõni tund enne oma kinnivõtmist ja ristisurma. Jeesus kõneles tol õhtul inimestele, kes Teda väga armastasid ja keda Tema väga armastas. Ta kõneles inimestele, kes olid segaduses, kurvad ja hirmul, sest Ta oli neile öelnud, et õige pea peab Ta surema, ja vähe sellest: üks nende seast annab Ta ära. Kellestki nende enda seast saab Õpetaja äraandja, Tema surma põhjustaja, ja nad ei saa midagi teha. Need inimesed tundsid ilmselt üsna sedasama, mõtlesid sedasama, mida tunneme ja mõtleme meie, kui seisame oma lähedase surivoodi või hiljem kalmu ääres: me jääme Temast ilma. Jääme ilma Temast, kes on olnud meie elu sisuks, olnud abiks, toeks, julgustajaks, lootuse kinkijaks. Ja me ei suuda midagi teha, et seda ära hoida.
„Ja Jeesus ütles neile inimestele: „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina. Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed. Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14 1–4, 6).
Jeesuse sõnul on tema lahkumise peamine eesmärk valmistada ette oma järelkäijate vastuvõtmine taevastes sfäärides. Jeesus läheb neile seal kodu valmistama, et nad võiksid alati Jumalaga olla ja temast rõõmu tunda. Meil kõigil on siin ilmas elades kodu, mingi eluase. See on praktiline vajadus, mis käib kaasas inimeseks olemisega. Meil on vaja varju erinevate ilmastikutingimuste eest, on vaja turvalist paika, kus puhata, suhelda oma perega, olla vahel ka üksi. Küllap vajame sellist paika ka Jumalariigis.
Oma kodud püüame sisustada võimalikult mugavalt, et me ennast seal hästi tunneksime ja et seal tunneksid end hästi ka need, keda sinna külla kutsume – meile armsad ja olulised inimesed. Milline saab olema meie eluase Taevariigis? Meile ei kirjeldata Jeesuse ettevalmistusi. Pühakiri ütleb apostel Pauluse kaudu vaid: „Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad“ (1Kr 2:9).
Väga julgustavad on Jeesuse sõnad: „Minu Isa majas on palju eluasemeid.“ Taevas on piiritu ja Taevariigis on piisavalt ruumi kõigile usklikele. See on usklike kodu, kust kedagi, kes sinna on jõudnud, kunagi minema ei aeta.
Jeesus tõotas, et kui Ta on eluasemed ette valmistanud, siis Ta tuleb tagasi ja võtab oma jüngrid kaasa enese juurde, et nemadki oleksid seal, kus on Tema. Tema eemaloleku ajal aga peavad õpilased iseseisvalt jätkama seda teed Jumala poole, mida Ta neile on näidanud ja mida tundma õpetanud. See on tee, mille lõpus kohtub inimlaps oma Looja ja elu andja Jumalaga. Ristiinimeste tõeline kodu on Taevariigis, seal, kus nad saavad näha Jumalat, oma Taevast Isa, palgest palgesse.
Jeesus ütles, et selleks teeks, tõeks ja eluks, väljaspool mida keegi Jumala juurde ei jõua, on Tema ise. Tee Jumala juurde seisneb tõe tundmises Jeesuse kohta ning Tema elu kogemises, selle matkimises. Jeesuses on kehastunud tõde Jumalast ning Jumala vahekorrast inimestega; seetõttu on inimkonnale nähtav ja järgitav ka elu, mis peitub Jeesuse sõnades ja tegudes ning mis on tegelikult Jumala enda elu. Inimesed peavad püüdma elada Jumala elu. „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik,“ ütles kord Jeesus (Mt 5:48). Sinna, kuhu Jeesus nüüd läheb, pääsevad need, kes tunnistavad Jeesuse oma Issandaks ja püüavad käia oma elus Tema jälgedes, elada Tema õpetuse järgi, tahavad elada koos Temaga, tahavad kõigis olukordades Tema peale loota ja tunnistavad oma kuulumist Talle. Kuna tunda Jeesust tähendab tunda Isa, tunnevad jüngrid juba teed Isa juurde.
Võiks öelda, et Jeesuse jaoks tähendas surm väravat, mille kaudu Ta naaseb koju, naaseb Isa juurde. Veidi hiljem meie kirjakohast ütleb Ta oma õpilastele: „Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde“ (Jh 16:28). Ta soovib, et surm tähendaks tema jüngritegi jaoks sedasama: mitte kõikehävitavat kolli, vaid väravat teispoolsusesse, Jumala riiki, kus valitseb elu, mis iial otsa ei lõpe.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
(Artur Alliksaar)
Meie elu on rännak, kuid see ei ole retk teadmatusse või rännak hävingusse. See on teekond koju – taevasesse isakoju, Tema juurde, kes on meile kord elu kinkinud ja meid teele läkitanud. Kui meile maiseks rännakuks antud aeg otsa saab ja me üle surma läve astume, siis ei pea me teispoolsuses hakkama endale otsima ja välja võitlema kohta, kus olla, kus igavikku veeta. Meil on juba praegu sealpoolsuses kodu, kus meid oodatakse, kus meie Issand on meie jaoks eluaseme valmis seadnud. Seal ootab meid meie Taevane Isa, ootab meie Issand Jeesus Kristus, kes on meile oma kannatuste ja surmaga rajanud tee läbi surmavalla, ootavad ka meie armsad, kes on oma maise rännaku meist varem lõpetanud.
Jeesus ütleb täna ka meile: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed“ (Ilm 1:17–18). „Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse!“ (Jh 14:1).
Jubilate!
PALVE: Kõigeväeline Jumal, tänu Sulle, et Sina oled kinkinud meile elu selles imelises maailmas. Tänu, et Sa hoolid meist ja annad meile igal päeval kõik selle, mida me oma eluks vajame. Tänu Sulle, et me ei pea elamisega kiirustama, ei pea igast hetkest välja pigistama viimast, sest me teame, et Sinu omade üle pole surmal ega kaduvusel võimu ja neil, kes Sinusse usuvad ja Sinu Poja poolt ette näidatud ja ette elatud teed käivad, on võimalus jõuda kord Sinu riiki ja pärida igavene elu. Võta vastu need, kelle elurännak on lõppenud. Juhatagu Sinu elu valgus nende teed läbi igaviku, kuni nad jõuavad Sinu Taevastesse kodudesse. Kingi lohutust ja jällenägemise lootust neile, kes on leinas. Kasvata nende usku, kingi südamesse rahu. Täida meid rõõmuga, mida maailm ei suuda anda. Aita meil rõõmsa südamega Sinu Poja, meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemist oodata ja seda oodates rõõmsate ja tänulike teekäijatena oma elurada rännata. Aita meil leida õige tee, tõe tee, mida mööda minnes võiksime jõuda sinna, kus valitseb täielikult Sinu tahtmine ja igavene elu. Taevane Isa, hoia oma kaitsvat ja õnnistavat kätt sellel rännakul meie kõigi üle. Juhi meid ja aita pärale jõuda Sinu riiki.
