Nädala mõte

Paastuaja kolmas pühapäev. Oculi

„Jeesus tuli omade juurde, ent omad ei võtnud Teda vastu. Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, kõigile, kes usuvad Tema nimesse“ (Jh 1:11j).

Siin on veelahe – on neid, kes tunnistavad Jeesust kui Jumala Poega, oma Lunastajat, ja on neid, kes ei võta Teda vastu. Sellest räägib tänase pühapäeva evangeeliumisõna (Jh 8:46–59). Määravaks saab: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu“ (Jh 8:47). Ehk nagu Jeesus ütles maavalitseja Pilatusele: „Mina olen selleks sündinud ja just selleks tulnud maailma, et tunnistada tõe poolel. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält” (Jh 18:37).

See tundub peletav – kui keegi ei ole juba enne tõe sees, ei saa teda ka Jeesus aidata. Ent kui me lähemalt silmitseme selliseid piiblikohti, kus on juttu Jumala valikust ja kutsumisest, siis näeme, et need ei ole teoreetilised targutused nn predestinatsiooni ehk armuvaliku küsimuses, vaid julgustus hingedele, kes kahtlevad iseendas. Kes ei suuda kuidagi uskuda, et Jumal nendesuguseid võiks arvata taevase kutsumise vääriliseks. Neile öeldakse, et siin ei loe inimese enda tunded. Me leiame Jumala sellepärast, et Tema on meid enne otsinud. Meie saame selle kutse vaid vastu võtta. Või ära põlata.

Hea kirikuline! Ma ei tea, mis Sind on täna kirikusse toonud. Kas oled üks, kelle elus on Jumalal ning igapühapäevasel jumalateenistusel ja koguduse osadusel oluline koht? Või oled Sa möödaminnes uksest sisse astunud? Otsekui juhtumisi ... Aga viimselt ei ole see juhus, vaid Jumala kutse Sulle.

Mitte keegi ei ole valinud Jumalat, vaid Jumal on kutsunud meid. Meie ei saaks otsida Jumalat, kui Tema ise ei oleks pannud meie südamesse seletamatut igatsust. Kirikuisa Augustinus alustab oma „Pihtimusi“: „Sa oled meid teinud

Enda jaoks ja rahutu on meie süda, kuni ta ei puhka Sinus.“

Jeesus ütles viimasel õhtul oma jüngritele: „Teid ma olen nimetanud sõpradeks, sest teile ma olen andnud teada kõik, mida ma olen kuulnud oma Isa juurest. Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks. Mida te iganes Isalt palute, seda Ta annab teile minu nimel“ (Jh 15:15j).

Võib-olla sa mõtled: aga mina ei oska paluda! Mõistan sind. Olen palju kordi tundnud sama: ei tea, kas mu sõnad üldse on palve? Kas neid kõlbab Kõigekõrgemale öelda? Aga siis olen tuletanud meelde apostel Pauluselt üht lõpmata julgustavat kirjalõiku: „Samuti tuleb Vaim appi meie nõtrusele: sest me ei tea, kuidas palvetada, nõnda kuis peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Südameteuurija aga teab, mida Vaim seirab, sest Jumala tahtmise järgi Ta palub pühade eest. Me teame aga, et neid, kes Jumalat armastavad, Jumal kõiges avitab heaks – neid, kes Tema kavatsemise kohaselt on kutsutud. Sest need, kellest Ta on ette teadnud, need Ta on ka ette määranud saama oma Poja näo kujulisteks, et Tema oleks esikpoeg paljude vendade seas. Keda Tema aga on ette määranud, neidsamu Ta on ka kutsunud; ja keda Tema on kutsunud, neid Ta on ka õigeks teinud; keda Tema aga on õigeks teinud, neid Ta on ka kirgastanud“ (Rm 8:26–30).

Vaim tuleb appi meie nõtrusele ning palub meie eest sõnatute õhkamistega. Ükskõik kui kaugele keegi oma usuteel on jõudnud – see, mis loeb, on tõik, et Tema on meis alanud oma head tööd.

Head sõbrad! Täna jääb Tallinna Jaani kirikus tavaline jumalateenistus ära. Nii on käsk. Uksed on siiski lahti ning tohib istuda ja kuulata orelimuusikat pool tundi. Ja vaikselt, endamisi palvetada. Võib-olla tuleb Jumal sel sõnatul hetkel eriti lähedale?

PALVETAGEM! Kõigeväeline Jumal! Sina oled loonud meid oma näo järgi. Me igatseme Sinu järele. Sina annad elule mõtte ja tähenduse. Sina annad jõudu kanda kõiki koormaid, ka praegust koroonat. Varja meie maad ja rahvast! Õpeta meid tõstma oma silmi kõrgele üle argise ja maise! Luba meil võtta vastu oma rõõme ja muresid teadmisega, et kõik see on ajutine ja üürikene – nagu ka tänane päev! Kuule meid, kui me palvetame Jeesuse õpetatud sõnadega: „Meie Isa, kes Sa oled taevas! Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.“

(Foto: Endel Apsalon)