Nädala mõte

OLULINE INFO KOGUDUSELE! 9. mail toimub Tallinna Jaani koguduse nõukogu korraline valimine. Info ja kandidaatide nimekirja leiate klikkides järgnevale lingile: Valimised 2021

„Ent sündis, kui kogu rahvast ristiti ja ka Jeesus oli ristitud ja palvetas, et taevas avanes ja Püha Vaim laskus ihulikul kujul Jeesuse peale kui tuvi“ (Lk 3:21–22).

Mida annab ristimine? See küsimus tõuseb taas Kristuse ristimispühaga seoses (10.01.2021). Sellel pühal meenutatakse sündmust, kus Jeesus laskis ennast Ristija Johannesel Jordani jões ristida. Juba ingel Gabriel oli kuulutanud Maarjale, et tema poeg on Püha, kes pärineb Pühast Vaimust, ja seetõttu kutsutakse Teda Jumala Pojaks (Lk 1:35). Ristimisel sai see avalikuks, kui Isa hääl tunnistas taevast: „Sina oled mu armas Poeg!“

Üksikasjade üle on palju arutletud. Mis mõttes meenutas Püha Vaim tuvi, keda Jeesuse sõnul iseloomustab tasadus (Mt 10:16)? Ka veeuputuse loos oli tuvi see, kes saadeti vete kohale, nii nagu loomisel hõljus vete kohal Jumala Vaim. Oluline on, et taevas avati – enne ja väljaspool ristimist on taevas suletud! Püha Vaim langes „ihulikul kujul“ – ja JÄI TEMA PEALE, nagu täpsustab Johannes (Jh 1:33). Kindlasti ei saanud Jeesus eluaeg käia, lind pealael – tähtis on pigem ihuliku püsiseisundi tekitamine. Varem oli Püha Vaim „sekkunud“ inimeste ellu, kuid Jeesuses loodi inimese lõplik osadus Jumalaga.

Nii alustas Jeesus pärast ristimist oma teed Jumala ainulaadse Pojana. Apostlik usutunnistus väljendab seetõttu usku Jumala „ainsasse Pojasse“, filium eius unicum (Jeesus on uunikum)! Ülestõusnuna annab Ta oma jüngritele ristimiskäsu, kus taas tuleb mängu Püha Vaim, kelles Jeesus lubab kohal olla maailma ajastu lõpuni (Mt 28:19j). Vaim on tegev ristimisvee juures, tehes meid Jumala lasteks (Jh 3:5; vrd 1:12j) ja Püha Vaimu templiteks (1Kr 6:19; vrd 3:16). Nii teostab ka ristimise sakrament ihuliku püsiseisundi, kus Vaimu jäetud pitser (2Kr 1:22 Ef 1:13) on aluseks kõigele edaspidisele.

Seega loob ristimine vaimuosaduse Jumalaga, kes tuleb meile nii lähedale kui võimalik. Vee kaudu puudutab Vaim koguni füüsiliselt meie ihulikku külge. Teisalt kerkib esile personaalne osadus: nii nagu Isa hääl tunnistas Jeesuse ristimisel oma Pojaks, tunnistab Püha Vaim „koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed“ – adopteeritud Tema poegadeks. Paulus lisab omalt poolt ka selgituse, kuidas ristiinimese elu edaspidi kulgeb: „Kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed“ (Rm 8:14,16).

Siin aga kerkivad küsimused: milline täpsemalt peab olema Vaimu poolt juhitud kristlase elu? Ühelt poolt on Jeesuse sõnad selged: „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.“ Kuid Ta lisab, et uskujaid saadavad tunnustähed: nad ajavad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tervendavad käte peale pannes haigeid (Mk 16:16jj). Kahe viimase sajandi jooksul on kerkinud hulganisti nn karismaatilisi liikumisi, kus väärtustatakse imelisi vaimuande. Ühtekokku olevat karismaatikuid, kelle eripäraks on Püha Vaimu töö rõhutamine, kõigis konfessioonides kokku üle poole miljardi.

Karismaatilise liikumise hindamisel on aga oluline eristada vaimuvilju ja -ande, nii nagu õpetab seda Paulus. „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus“ (Gl 5:22j). Kristlased olgu eelkõige tasased nagu tuvid, keda meenutas Püha Vaimu langemine Jeesuse ristimisel. Vaimu andidest ehk karismadest antakse Pauluse sõnul ühele tarkusesõna, teisele tunnetusesõna, mõnele tervendamise ande, väge imetegudeks, prohvetlikku kuulutamist, samuti vaimude eristamist, keeltes rääkimist, keelte tõlgendamist, ja seda nimelt ühiseks kasuks (1Kr 12:7–11).

Oma äsja ilmunud teoses „Väike vaimuraamat“ näitab TÕNU LEHTSAAR, kuidas karismaatilised liikumised võivad keerata tavakristluse lausa pahupidi: „Vaimuannid, imed, vägevad teod ja pühitsuselu vahetavad järjekorra. Traditsioonilises usupraktikas annab Jumal annid pühitsuselu tulemusena. Enne vaimu viljad ja siis annid. Karismaatilises liikumises võidakse praktiseerida imeande kohe pärast pöördumist. Pühitsuselu on soovitav, kuid võib, aga ei pruugi järgneda.“ Meenutagem meedias nähtud massilisi tervendamiskoosolekuid, kus imed lausa peavad (!) toimuma äsja kristlaseks saanud inimeste juures – sellal kui kirikus on läbi aegade kingitud suuri vaimuande pühitsuselus kogenud usklikele. On olemas kujutletud imetegevus ja reaalsed imeteod! MARTIN LUTHER nimetas karismaatikuid, kelle vaimuannid olid suuresti ette kujutatud, halvustavalt märatsejateks (Schwärmer).

Vaimuandide otsimisel ja hindamisel on Lehtsaare sõnul kaks väärvormi. „Esimene on see, et inimene püüdleb kõrgema vaimuliku tunnetuse poole, tuginedes oma tarkusele ja võimetele ilma pühitsuse, alandlikkuse ja patukahetsuseta,“ nagu teevad ratsionalistid. „Teine eksituse vorm on see, kui emotsioone ja tundeliigutust peetakse Jumala hääleks. Pühitsemata inimese tunde- ja meeleliigutused ei ole Jumala kõnetused.“ Karismaatikud näevad omaenese elamusi otsekohe „kas kurjuse või Püha Vaimu poolt initsieeritutena. Negatiivsete tunnete autoriks on kurjus, positiivsete emotsioonide ja ekstaasi loojaks Püha Vaim.“ Kõik ei toimu nii vahetult: „Vaid alandlikud ja isetud saavad osa Jumala andidest. Pühitsematu arvamus, et temal on Jumala Vaimu and, on vaid enesepettus.“

Õigele jumalasuhtele viib alandlikkus, mis seab Püha Vaimu tasased viljad andidest ettepoole: tõelised imed ja tervendamised toimuvad ainult vajaduse korral ning iseennast esile tõstmata. „Vaimuandidega ei edvistata, nendega ei laiutata, nendega teenitakse. Vaimuannid järgnevad vaimuviljadele, mitte ei eelne nendele,“ kinnitab Lehtsaar. „Kogemuse seadmine Pühakirjast ettepoole, selle pole püüdlemine, mida Piibel ei õpeta, ja kergekäeline suhtlemine vaimse maailmaga ajavad meid paratamatult eksitusse.“ * Omal käel teispoolsusse suundudes kohtume pigem omataolise ning kurjema vaimumaailmaga, millest Kristus tuli meid vabastama, kui Ta võttis vastu ristimise Jordani jões, et saada kõiges meie sarnaseks, käia läbi kogu inimese elu ja surmatee ning võita surm ülestõusmises.

Jeesus on Jumala Püha ja ainulaadne Poeg. Tema imeteod pidid näitama Ristija Johannesele, et Ta on Messias: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ (Mt 11:4–6). Meil ei tule pahandada, et Tema on meist eespool, vaid võtta vastu ristimine ning õppida Temalt, et Ta on tasane ja südamelt alandlik, ning leida hingamise oma hingedele (Mt 11:29). Vaimuviljadest kasvavad vaimuannid, mida Issand jagab vastavalt igaühe eripärale ja mis edendavad pühadust ning õndsust.

*

Tõnu Lehtsaar, Väike vaimuraamat. Tallinn 2020: 60, 114, 139–141