Nädala mõte

Lk19:28–40: „Jeesus läks edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: „Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: „Miks te ta lahti päästate?“, siis öelge: „Issand vajab teda.“ Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?“ Nemad ütlesid: „Issand vajab teda.“ Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: „Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!“ Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, hoiata oma jüngreid!“ Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!““ Aamen.

Kas meidki peab hoiatama, et me ei oleks nagu see jüngrite hulk, kes Jumala poja, Kuningate Kuninga tulekut aimates rõõmsalt ja valju häälega Issandat kiitma hakkavad, sest oleme taibanud, et Tema on meie rahu ja tervise ja rõõmu ja eluvalguse igavene allikas? Lahus Temast võime end hoida mõne uue haiguse eest ja advendiajal unustada Eluallika ootamise, sest meid on ära hirmutatud ja ainus, mida me oodata oskame, on uus vaktsiin. Kunagi ehk kõneldakse meist, et olime vaktsiini ootavad, kaasinimest kartvad hirmunud ja leiged-vaesed ristiinimesed.

Aeg rännata mõtetes koos Jeesuse ja tema jüngritega Betaania lähedal asuvalt Õlimäelt Jeruusalemma. Jumal juhib oma kindla käega ka neid asju, mis paljude inimeste ja ehk ka meie meelest on vaid juhuslikud kokkusattumised.

Jeesus saadab kaks oma jüngritest ühte väikesesse külla laenama endale Jeruusalemma sissesõiduks noort eeslit, kelle seljas ei olnud enne Teda veel keegi istunud. Kas pole kummaline sõiduvahendi valik? Miks Ta ei lase end oma jüngritel Jeruusalemma kui kuningas kandetoolil kanda või ei sõida sinna uhke ratsu seljas kui vägede ülemjuhataja? Miks Ta ei pane asju kohe nii paika, et iga Tema sissesõitu nägija taipaks, kes on kes? Kes on Kuningate Kuningas ja kes on selle Kuninga alamad? Miks eeslisälg? Heebreakeelsel eeslit märkival sõnal on mitu tähendust, kuid üks nendest on 'mässuline'. Jeesus istub kogenematu, mässumeelse noore eesli selga. Madal noor loom, kes võib olla üsna ettearvamatu. Ta laseb looma esmalt vabastada tema isandate, omanike meelevalla alt ja tuua ta enda juurde. Tema, kes on tulnud selleks, et päästa vabaks kõik need, kes elavad patuorjuses, vale köidikuis, keda juhivad nende ihad, emotsioonid, imelikudki iseloomuomadused.

Jeesus valis noore eesli. Kas Jeesus võiks valida ka meid? Küllap on meiski aeg-ajalt mässumeelsust. Pisut ehk perutame ka vahetevahel. Ei tahaks seda küll tunnistada, aga nii mõnigi on meid otsekui eeslit omatahtsi mingi nähtamatu paela otsas tirinud. Kas oli see kadedus või andestamatus, kurjus või rumalus, liiga palju tööd, ülesandeid, mõttetuid koormaid, mida enda kanda võtsime? Paljud ägavad oma koormate all, küsimata, kui palju nendest koormatest on sellised, mida vaid nemad peaksid kandma, ja kui palju on selliseid, mida peaksime oma seljast maha raputama. Jeesus valis kord eesli, kelle seljas polnud keegi veel istunud. Kas Ta meiega saab üldse arvestada, sest äkki on nii, et laseme oma seljas nii paljudel ratsutada, et Jeesuse jaoks ei ole seal ruumi? Tema jaoks, kes võiks meid juhatada ellu, mis igavene rahu ja rõõm, pole ruumi.

Issand vajab madalat mässulist looma, et sõita Jeruusalemma kui alandlik kuningas. Äkki vajab ta ka meid? Mässulisusega pole vist paljudel probleemi. Madalusega võib-olla on. Advendiaeg, paastu ja meeleparandamise aeg, on aeg muuta kõrkus alandlikuks madaluseks, minakesksus meie- ja Jumala-kesksuseks.

Jeesus vajab eeslit, keda pole enne kasutatud millekski muuks. Et olla Jumala jaoks kasutamiskõlblik, tuleb meil võtta aega maailmast eraldumiseks. Advendiaeg on meeleparandamise aeg. On mõistlik selleks aega võtta, et mitte tormata oma koormate all ja hirmu tundes aina kaugemale Jumalast, ligimestest – igavese üksilduse ja lõputu hirmu kuristiku poole.

Sellele loole mõeldes võtame ehk edaspidi mitte solvuda, kui meile peaks öeldama, et me oleme täielikud eeslid. Ma olen küll parema meelega eesel, kelle Jumal on välja valinud täitma Tema imelist tahet, kui rumal ja tõrges inimene, kes ei taipa oma ainukordset kohta selles elus ja Jumala plaanis. Nii nagu Jumal valib eesli, valib Ta ka meid. Tema teab meid enne seda, kui sellesse maailma sünnime, enne meie elu algust meie emaüsas.

Jeesuse jüngrid valmistasid eesli selleks ette, et Issand saaks seda kasutada. Meilgi tuleb end ette valmistada samaks. Vanematena, vanavanemate ja ristivanematena tuleb meil oma lapsi ja lapselapsi ja ristilapsi ette valmistada selleks, et Jumal saaks neid kasutada. Ja iseennast tuleb meil selleks valmistada. Meie palveelu, Piibli lugemine ja mõtisklemine Jumala Sõnade üle, armulaud, jumalateenistus, paastumine – kõige selle läbi saame end valmistada nendeks, keda Jumal saab kasutada, kes selle ära tunnevad, taipavad, mida Jumal neilt ootab.

Sa ehk pole kunagi osanud arvata, et ka sinul võiks olla mingi tähtis osa Jumala suures plaanis. Vaata eeslile ja sa ehk mõistad, et igal meist on oma suur ja kordumatu ülesanne Suure Jumala suures plaanis. Tema on meid välja valinud ja valmistanud. Et seda ülesannet aga täita, vajame me Tema pühitsust, vajame aegu, mil eraldame end sellest maailmast, vajame seda, et puhastuksime kõigest halvast. Vajame meeleparandust. Vajame uut elu, mille võib meile anda vaid Tema, kes on alandlik tulija. Meie pärast Ta tuleb – meid aitama, teenima, meid läbi andestuse ja armastuse uueks muutma, et suudaksime uueks muutunutena kinkida rõõmu ja rahu, julgustada hirmunuid, segaduses olijaid. Sest see, kes on leidnud Elava Jumala ja tema armastuse, on taevateel kõndija, tänulik palverändur, kes ei karda.