Nädala mõte

„Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga“ (Rm 12:21).

Pühapäeva teemaks kirikukalendris oli „usuvõitlus“.

Usuvõitlus – sisemine võitlus Jumala usaldamise eest – kuulub kristlase elu juurde.

Lugu kahest hundist kõneleb nõnda:

Vana indiaanlane õpetas lapselast: „Pane tähele, igas inimeses käib võitlus, mis sarnaneb kahe hundi võitlusega. Üks hunt sümboliseerib kurjust – kadedus, armukadedus, ihad, vale –, teine hunt sümboliseerib headust: rahu, armastus, lootus, truudus.“ Vanaisa sõnad avaldasid väikesele indiaanipoisile sügavat muljet, ta jäi mõttesse ja küsis siis: „Aga vanaisa, kumb hunt lõpuks võidab?“ Vana indiaanlane naeratas: „Alati võidab see hunt, keda sa toidad“ („Kuldsed lood“).

Sõnad, mida ütleme, ja teod, mida teeme, on need siis õiged või valed, head või kurjad, määrab lõppkokkuvõttes ära see, mis toimub meie sees, meie mõtte- ja tundemaailmas. Meie juhtimiskeskuses. Me võime mõnda aega teeselda, varjata oma mõtteid ja tundeid, neid maha suruda, ja sageli teemegi seda, kuid varem või hiljem maskid langevad ning ilmsiks tuleb see, kelle meelevallas me oleme, kes ja mis meid juhib. Kas hea või kuri, kas Jumal või kurjuse vürst?

Nõnda nagu tolle vana indiaanlase loos on kaks võitlevat hunti, nii võitlevad ka ristiinimese hinges usk ja uskmatus. Võitlevad Jumal ja kurat. Kumb neist lõpuks võidab? Aga kumba neist me toidame? Kas toidame oma usku, lugedes pühakirjasõna, mõtiskledes selle üle, kas kõneleme palves oma Issandaga, kas osaleme armulaual, mis on ristiinimesele kosutavaks teemoonaks rännakul taevase kodu poole ja on füüsiliseks kinnituseks Jumala Poja ligiolekust? Või ... või oleme pigem hoolitsenud uskmatuse hundi isu täitmise eest: oleme lõpetanud palvetamise ja pühakirja lugemise, pühakojas ja armulaual käimise, oleme meelsasti kuulanud ja korranud seda, mida vanakuri meile pidevalt vaikselt kõrva sosistab: „Jumal on su ammu unustanud, sa ei paku Jumalale huvi, sa ei kõlba Talle, sest oled liiga patune. Tee Tema juurde on liiga raske, sina, patune, nagu sa oled, niikuinii pärale ei jõua. Pole mõtet pingutada ebakindla tuleviku pärast, võta parem sellelt elult, mis võtta annab.“

Apostel Paulus kirjutab Rooma kristlastele: „Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga“ (Rm 12:21).

Meil kõigil on võimalus hakata vastu kurjusele, toites headuse hunti enda sees. Meil kõigil on võimalus toetada oma usku, kui see on eluraskustes kõikuma löönud. Meil on pühakiri, millest saame lugeda Jumala julgustavaid ja toetavaid sõnu. Meil on võimalus osa saada armulauasakramendist. Meil on võimalus vabaneda mineviku pattudest, mis meid koormavad, kui paneme need pihitalituses Jumala ette ja palume andestust. Meil on toitu, millega oma usku kinnitada. Ärgem siis jätkem oma võimalusi kasutamata. Toitkem headuse hunti, et see aitaks meil võita kurjust.

PALVE: Kõigeväeline Jumal, anna tarkust nõrkus- ja kahtlushetkedel oma silmad Sinu poole tõsta, kingi jõudu Sinust kinni hoida. Tuleta meile kahtlushetkedel meelde, et meil on pühakiri ja on sakramendid. Juhi meid neid kasutama, et toidaksime headust ja suudaksime vastu seista kurjusele.