Nädala mõte

„Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma. Ja kuigi mu nahka on nõnda nülitud, saan ma ilma ihutagi näha Jumalat“ (Ii 19:25–26).

Iiobi lugu Piiblist on tuntud. Jumal lubas teda saatanal ustavuse katseks kiusata. Iiob seda ei teadnud ega tundnud ka endal mingit süüd. Ta arvas, et tema hädad tulevad Jumalalt, keda ta sellegipoolest uskus: „Sest ma tean, et mu Lunastaja elab!“ Samuti uskus ta surmajärgset elu, kus saab „ilma ihutagi näha Jumalat“.

Kas meie ka teame, et Jumal elab? Kas me usume surmajärgsesse ellu? Milline on Jumal, kes „jääb viimsena põrmu peale seisma“?

Nõukogude ajal püüti jätta mulje, nagu kummardaksid usklikud mingit mehekuju pilvedel või taevas. Kuid juba vanaaja mõtlejatele oli selge, et inimesetaolist Jumalat tuleb võtta piltlikult. „Jumalat kujutatakse Pühakirjas, nagu oleksid tal silmad, kõrvad, suu, nina, käed ja jalad. Sellistes kohtades ei räägi Pühakiri Jumalast teisiti kui mõnest inimesest,“ kirjutab MARTIN LUTHER. „Mulle tundub õige arvamus, et siin on tegemist antropomorfismidega, nagu neid soovitakse anda lihtsamas vormis õpetuses lihtsameelsetele. Sest Jumal on oma substantsis ja olemuses täiesti tunnetamatu ja haaramatu.“ *

Tänapäeva maailmas on levinud kahtlemata intelligentsem arusaam. Seoses teaduse arenguga kujutletakse Jumalat teatava energia või väena. Külastasin suvel kodukandis olles Kirna mõisa, mille juures on looduspark, kus on mitmesuguseid energiapaiku. Küsisin, kas energia on elav või surnud. Loomulikult elav, vaimne – kõlas vastuseks. Kui elav ja vaimne, kas tal on siis ka teadvus? Sellele küsimusele vastamise jättis loodusparki esindanud intelligentne ja meeldiv naine igaühe enda hooleks.

Piiblis on selge, et Jumalal on teadvus. „Sest Issanda Vaim täidab maailma, ja tema, kes kõike koos hoiab, teab [!], mida räägitakse. Ei jää varjule ükski, kes valet räägib, ja õiguse karistus ei lähe temast mööda“ (Trk 1:7–8). See on kõige levinum arusaamine: Jumal on elav, lõpmatu ja tõemeelne. See arusaam sai alguse juutide jumalakogemusest, levis kogu maailmas kristliku misjonitöö läbi ja on olemas ka islamis. Selline arusaamine Jumalast puudutab ühel või teisel viisil enamikku inimkonnast.

Siiski on olemas ka teistsugust usklikkust. Tiibeti erakud pingutavad, kordavad mantraid ja tõusevad vähehaaval suure vaikuse ja rõõmu poole. Kui nad saavutavad sihiks seatud künnise, lahkuvad nad öösel oma onnist, vaatavad tähtede poole ja teevad üllatushüüdeid. Rõõmsalt keskenduvad nad vaikides enda ümber avaneva suuruse vaatlusele. Sama kogemust väljendas ALBERT EINSTEIN, kui küsiti, kas ta on usklik. Ta vastas: „Jah, kui selle all mõeldakse maailmas valitseva tarkuse ja suuruse imetlemist.“

Kuidas hinnata sellelaadseid kõiksusekogemusi? Õigeusu staarets isa TIHHON vastas sellele küsimusele järgmiselt: „Ei ole meie arvustada see, mida Tiibeti erakud näevad või kuidas Einstein mõistab jumalust. Meil on püha Piibel, Filokalia ja paljude usuvõitlejate kogemus. Harjutagem alandlikkuses ja kannatlikkuses Jeesus-palvet, ja kui me ei loidu, näeme omal ajal, mis on meie ette pandud. Kõige tähtsam püüdluste objekt on ju armastus, armastus Tõe ehk Jumala ja armastus ligimeste vastu. Jumal on armastus. Selles on meie ja buda munkade ja India erakute vaheline erinevus. Neile on kõige tähtsam teadmine, sest nende õpetuse järgi tuleb kõik kurjus teadmatusest. Meile on kõige tähtsam armastus. Viimses kohtus ei tulda meilt küsima, kus, kuidas ja kui palju me palvetasime või mediteerisime, vaid küsitakse, kas me toitsime, jootsime, riietasime ja käisime vaatamas oma ligimest. Selles mõistetakse meie üle kohut ning mõõdetakse meie õigsust.“

Jumal on armastus, päriselt! Armastada saab ainult Elav! Kristliku arusaamise järgi ei pärine

kurjus mitte niivõrd teadmatusest, kui pigem tundetusest: vihatundest, külmusest, põlgusest, hoolimatusest, ükskõiksusest Jumala ja ligimese suhtes. Armastuse olemasolu või puudumine saab avalikuks meie suhetes ligimestega, ütleb Tihhon. „Aga see ei tähenda, et me ei tohiks anduda ka meditatsioonile. See on eriti sobilik vanaduses, mil meil ei ole enam jõudu teha praktilisi halastustegusid,“ lisab ta. „Aga erakutelgi ei sobi inimestest täielikult eralduda, vaid nad vastaku suuliselt või kirjalikult neile esitatud vaimulikku elu puudutavatele küsimustele. Kõik suured erakud on nii teinud.“ ** Kristlikud erakud, pühakud ja mungad on muidugi n-ö tippsportlased, kes järgivad erirežiimi. Kuid öeldul on tähendus ka meile, kes elame tavalist elu oma rõõmude ja muredega. Meile öelduna tähendab see, et oma Jumalasse süvenemise ja palvete kaudu ning seeläbi ümbruskonnale positiivsete impulsside andmisega saame me alati osutada abistavat armastust ligimese vastu.

Seega on meilgi võimalik veenduda elavas Jumalas. Maiste saginate keskel pole see küll alati kerge, sest tähelepanu suundub mujale. Selleks, et meie tähelepanu otsiks ühendust taevaga, ongi rajatud maa peale kirik ehk Kristuse kogudus. „Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. Minu Isa majas on palju eluasemeid,“ ütleb Jeesus (Jh 14:1–2). Kuidas uskuda, seda õpetab Paulus: „Otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal“ (Kl 3:1–2). Teisisõnu ei pääse me maistest saginatest ja need veavad meie mõtteid nagunii, seepärast otsida tuleb taevast ja püüelda Jumala poole, sest kus on sinu varandus, seal on sinu süda.

Mis on kiriku ülesanne selles kontekstis? „Kiriku kõige suurem ühiskondlik panus on see, et ta aitab inimesel surmahirmust võitu saada,“ kirjutab metropoliit HIEROTHEOS. *** Kiriku sõnum on, et Kristus on surnuist üles tõusnud, mille kaudu ka Iiobi lootus on täidetud, kui too ütleb, et hoolimata kannatusest ning surmast saab ta „ilma ihutagi näha Jumalat“, kes ülestõusmises „jääb viimsena põrmu peale seisma“. Kui meil on elav Jumal, siis on meil alati rõõm ja lootus, isegi siis, kui alati kõik ei kulge kõige paremini. Uskuda Jumalasse ja otsida omasuguste seltsi on meile tähtis ülesanne ja hea võimalus ühtaegu.

Õnnistatud vananaistesuve nädalat!

*****

* Arne Hiob, Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Tartu 2017: lk 20.

** Sergei Bolšakov, Südame palve / Vaimu kõrgustes. Valamo klooster 2013. Eesti keeles käsikirjas.

*** Nafpaktose metropoliit Hierotheos, Õigeusu vaimsus. Tallinn 2017: lk 118.