Nädala mõte

„Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud“ (Js 53:5).

Kirjanik Mark Twain, kes olevat olnud veendunud ateist, on oma noorsooromaani „Prints ja kerjus“ toonud tegelase, meenutanud üht iidset ametit, mille tausta teades on võimalik paremini mõista ja lihtsamini seletada Jeesust ja tema ülesannet maa peal. Ta on nimelt toonud oma romaani sisse peksupoisi.

Peksupoisi (whipping boy) amet oli kasutusel 15. ja 16. sajandil Inglise õukonnas. Selliste tegelaste teke tuli sellest, et kuningatel arvati olevat jumalikud õigused, kuna Jumal paneb nad paika, ja see tähendas ka seda, et keegi peale kuninga ei tohtinud karistada kuningapoega, noort printsi. Kuid kuna kuningas viibis sageli kodunt eemal ja tal polnud võimalik operatiivselt noort printsi karistada, siis oli kasvatajatel raske tagada printsi sõnakuulelikkust ja koostöövalmidust õpingute käigus. Nii hakati kasutama peksupoisse. Peksupoiss oli poiss, keda karistati printsi asemel, kui prints oli end halvasti üleval pidanud või halvasti õppis. Peksupoisid olid tavaliselt kõrgest soost, kuigi sugugi mitte alati. Nendeks võidi valida ka orbe. Selleks, et karistus oleks mõjus, pidi prints tundma suurt empaatiat peksupoisi vastu, too pidi olema printsi parim sõber. Seetõttu kasvatati peksupoissi väikesest peale koos printsiga, ta oli tema kaaslaseks nii mängudes kui õpingutes.

Hiljem sai väljend „peksupoiss“ uue tähenduse. See hakkas tähendama inimest, kes peab kannatama, karistust kandma võõra süü eest.

Prohvet Jesaja kirjutab Jumala Poja Jeesuse kohta: „Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.“

Jumal on kohelnud meid, inimesi, nagu printse, tõeliselt kuninglikke persoone. Ta teadis, et inimesed ei suuda alati tunda Tema ligiolekut, märgata Teda, ei taha mõnikord kuulata Tema õpetusi ja juhatust, on sõnakuulmatud ja kangekaelsed. Nii saatis Ta oma Poja inimeste keskele, saatis meile õpetajaks, aga ka kaaslaseks ja sõbraks. Kuid mis veelgi hämmastavam – saatis ka peksupoisiks. Romaanis „Prints ja kerjus“ vahetavad mõneks ajaks kohad kaks välimuselt teineteisest eristamatut, kuid erinevasse seisusesse kuuluvat poissi: prints ja kerjus. Nad seiklevad mõnda aega ringi – kerjuspoiss kuninglikus õukonnas, prints kerjuste ja kurjategijate keskel – ja siis vahetavad taas kohad. Ja kõik on nii nagu enne: prints jääb printsiks, kerjus küll mitte enam kerjuseks, vaid printsi ametnikuks, kuid temast ei saa kuningapoega.

Kaks tuhat aastat tagasi juhtus maailma ajaloos aga midagi palju imelisemat kui selles romaanis. Jumala poeg, Tema kuningriigi prints Jeesus tuli inimeste keskele, et kerjustest, kes seda tõeliselt igatsevad ja on valmis selle nimel ka ise pingutama, võiksid saada Jumala lapsed, printsid ja printsessid, kusjuures see seisus ei ole mitte ajutine, vaid igavesti jääv. Jumala Poeg Jeesus kasvas üles koos inimestega, sai nende kaaslaseks rõõmudes ja muredes. Oli neile sõbraks. Ja – võttis enda kanda karistuse meie pattude eest, võttis enda peale peksupoisi staatuse, kuigi oli printsi seisuses. Peksupoisi mõte Inglise õukonnas oli panna noored printsid õppima armastamist ja hoolimist, armastusest sõbra vastu oma käitumist muutma, õppima, paremaks saama. Saama tõelisteks kuningateks, väärikateks valitsejateks oma alamate üle. See oli ka Jeesuse kannatuste mõte: võtta karistus meie pattude pärast enda peale, et meie saaksime võimaluse õppida, õppida kuninglikkust, mis on vaid Jumalal. Kas aga meie üldse soovime saada kuninglikku seisust, soovime saada Jumala riigi printsideks või printsessideks, Jumala lasteks? Kas meie hoolime piisavalt Jeesusest, meie pärast peksupoisiks saanud Jumala Pojast, et püüda hoiduda sellest, mis põhjustab talle kannatusi? Kas meie oleme valmis uurima pühakirja, omandama teadmisi, mida on vaja kuulumaks Jumala perekonda, olemaks Jumala tõeline laps, oma Isa töö jätkaja maa peal?

Issand, halasta meie peale. Anna andeks, et meiegi patud on lisanud Sulle valusaid hoope. Aita meil parandada meelt. Aita elada nii, et Sina võiksid meie elu peale vaadates rõõmu tunda, et Sinu kannatused ei ole olnud asjatud.