Nädala mõte

„Kesköö paiku Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid Jumalat kiites ning vangid kuulasid neid. Aga äkitselt sündis nii suur maavärisemine, et vangihoone alused vappusid. Ja otsekohe avanesid kõik uksed ja kõikide köidikud pääsesid valla“ (Ap 16:25j).

Maavärisemisi toimub ka tänapäeval. Need äratavad ikka küsimusi Jumala kohta, vapustades meie elu aluseid. Kas neis tuleb näha Jumala karistust meie pattude pärast? Või hoopis paneb Jumal omade kaitseks värisema maa? Nii juhtus, kui Paulus ja Siilas palvetasid ning laulsid, et maa värises ja vanglauksed avanesid.

Jumala osalust maavärisemiste puhul on raske tõendada. Loodus käib omasoodu ja põhjustab ise oma protsesse. Piibel aga seob looduse aina Jumala tegevusega. Serbia teoloog ja pühak NIKOLAJ VELIMIROVIĆ väidab koguni, et pühakirjas ei ole üldse loodust iseseisva suurusena, mis midagi põhjustaks. „Kui sa Piiblit hoolikalt loed, ilma eelarvamusteta nn loodusseadustest ja ettetulevatest juhuslikest põhjustest, siis leiad sa kolm põhjuslikku faktorit ja kõik kolm on personaalsed: Jumal, saatan ja inimene.“ [1] Pole olemas surnud mateeriat põhjuste allikana, vaid kõige taga on keegi-miski elav.

Selline väide tundub üllatav. Aga kui järele mõelda, siis öeldakse Piiblis tõesti, et looduslike protsesside kaudu toimib tegelikult Jumal. Nii laseb Jumal veeuputuse tulekuks vihma sadada, teeb oma käskjalgadeks tuuled või „koob“ inimest juba emaihus. Ta laseb ka päikesel paista heade ja kurjade peale jne. Jumal tegutseb enamjaolt märkamatult sündmuste taga, juhtides loodusjõudusid. Tema suhtes konfliktseid situatsioone tähistab saatana nimetamine, millisesse vaimsesse mõjuvälja haaratakse ka inimene.

Üldiste protsesside raames tekitab Jumal ka erakordseid sündmusi, mille seosed jäävad meie eest varjatuks ja mida seetõttu nimetatakse imedeks. Ent mida suurem on meie vaimne osadus Jumalaga, seda rohkem me märkame Tema tegutsemist, mis toimib kaudsemal või otsesemal viisil looduse „taga“, on seega üleloomulik ja teispoolne. Usu ja religiooni mõte ongi leida elav igavene Jumal oma elu sündmustes.

Kas aga Jumal tuleb palvetajaile appi isegi maavärisemisega, nagu juhtus Pauluse ja Siilase vangistuses? Need, kes ei soovi „üleloomulikke olendeid appi kutsuda“, nagu väljendavad vahel ateistid, leiavad kindlasti muid seletusi. Nad ei mõtle, et „üleloomulikud olendid“ on tegevuses ka ilma „appi kutsumata“. Neile, kes Jumalat tõsimeeli appi hüüavad, on Ta aga näidanud oma imelist väge kõigil aegadel.

Juhused on kõnekad! Kas aga oskame märgata? Me ei märka siis, kui arvame, et Jumal ainult teatud kindlal viisil peab abistama – maavärisemisega, imelise tervenemisega vms. Tema, kes on kõigi sündmuste taga, oskab valida, kuidas aidata. Enamasti aitab Ta varjatult, nii nagu Ta ka tegutseb märkamatult. Laiemas mõttes „maavärisemisi“ on Ta osanud põhjustada paljudes eludes, pannes meie maise vangihoone alused vappuma, kutsudes esile müüride langemise ja tuues kaasa suure vabanemise.

Möödunud pühapäev oli cantate-pühapäev: „Cantate!“, laulge! „Laulge Issandale!“ – see lause kõlab sadu kordi Piiblis. Paulus ja Siilas palvetasid ja laulsid ning seal, kus on laul, on alati mingil moel ka palve. Seepärast ei väsi Martin Luther toonitamast muusika tähtsust: „Ma pole rahul nendega, kes usumäratsejate kombel muusikat põlgavad,“ ütleb ta. „Sest muusika on Jumala and ja kingitus, mitte inimese kingitus. Nii ajab see minema ka kuradi ja teeb inimesed rõõmsaks: selle juures unustatakse kõik viha, liiderlikkus, upsakus ja muud pahed. Ma annan muusikale teoloogia järel teise koha ja kõrgeima au.“

Kes poleks kogenud, kuidas muusika vabastab? Paulus ja Siilas laulsid keskööl ja vangid kuulasid neid. Pole olemas vangistust, kus ei oldaks võimeline laulu kuulama. Ei ole vangi, keda ei tabaks südamesse helid. Ka meie elu pimedatel hetkedel võib mõni laul või heli tuua selgust ja mõjuda ootamatult vabastavalt.

Laul avab vanglauksed ja meie südamed. Jeesuse ülestõusmissõnum murrab kaduvuse ahelad ja avab meie hinge väravad. Vähe sellest, nii nagu ülestõusnud Jeesus sisenes kartlike jüngrite juurde isegi uste lukus olles, võib Tema oma taevase muusikaga siseneda ka sellisesse hinge, kus ust Temale veel teadlikult ei avata.

Luther ütleb veel: „Laul on kena õilis kunst ja harjutus. Laulmisel pole midagi ühist maailma ja riiuhimuga. Kes laulab, see ei muretse väga. Ta jätab kõik mured ja pühendub headele asjadele.“ [2] Eks ole see meilegi tuttav, et lauldes mured kaovad, süda läheb pehmeks ja avatumaks taevastele märguannetele.

Tänane lugu ütleb, et Jumal võib ka meie elus põhjustada maavärinaid, kui kuulame Tema häält ja õpime palvetades kaasa laulma. Jumal võib ka praegu vabastada meid mis tahes enda või teiste põhjustatud vanglatest.

Head laulunädalat kõigile!

*****

[1] Nikolai Velimirovitš, Die Orthodoxe Kausalitätslehre. – Nauen: Prodromos-Verlag. 

[2] Martin Luther, Lauakõned. Tallinn 2017: SA Kultuurileht. Lk 194.