Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi. (Jh 4:14)
Pole inimest, kellel ei oleks iial janu. Kõigil on alati millestki puudus. Tühjus vajab täitmist, loodus vaakumit ei salli. Elumõte vajab leidmist, inimene ei talu mõttetust. Selsamal eesmärgil kogutakse ka maist vara: materiaalne varandus peab teenima vaimse elumõtte leidmist. Isegi ilusama auto soetamine on ajendatud vaimsest eesmärgist – n-ö koledam masin ei pruugi ju sõiduomadustelt halvem olla.
Jeesus pakkus janu kustutavat vett Samaaria naisele, kellega Ta kohtus kaevul. Küllap Ta tajus naisest vaikselt kerkivaid küsimusi elumõtte järele. Lugu on mõjukas, naine igati asjalik ning karakteerne. Vestlusest, mis nende vahel arenes, on maalitud rohkesti pilte. Naise eluviis oli üsna „moodne“: tal oli olnud viis meest ja ta elas momendil vabaabielus (Jh 4:18). Ei selgu, miks see nii oli juhtunud, kuid küllap oli ta oma elukäigu jooksul korduvalt elumõttest mõlgutanud. Kas on võimalik leida ühte ja ainsat tõelist armastust ning õiget abikaasat? See küsimus ei ole maiselt lahendatav, sest ükski abikaasa ei saa olla inimesena täiuslik – uute partnerite jätkuv rida ei lahenda iseenesest midagi. Mingil hetkel peab inimene taipama, et täiuslikku armastust saab leida ainult üheskoos Jumalaga, kes tahab pühitseda kogu inimeste elu – mida varem see juhtub, seda parem. Seepärast esitab Jeesus üleskutse, et abiellutaks otsekohe igavesti õige abikaasaga – samal ajal peitub tema sõnades vihje, et kahjuks see kõigil ei õnnestu (Mt 19:3–12). Sellegipoolest on võimeline õiget elu ja mõtet leidma ainult see, kes ei seisatu poolel teel, vaid otsib viimse peale välja minnes.
Samadele tõikadele osutab näitlikult ka Jeesuse sõna: „Kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi!“ Janu maiste asjade ja aina uute kogemuste järele ei kustuta meie tegelikku janu. Sellises käitumises väljendub pigemini igatsus igaviku järele, mis on aga kahjuks varjunud meie pilgu eest. Kus Jumal siis on? Pole teda kusagil taevas. Kes nii küsib, see pole veel jõudnud järele mõelda, et kui taevas peaks tõesti olema „jumal“, siis oleks see ju väiksem kui taevas ise, kuuludes universumisisese üksikolevusena pigemini loodute hulka. Tõeline Looja on igas mõttes suurem kui kogu universum või taevas ning seega nähtamatult lähedal igale otsijale. Kas õpime teda märkama?
Ühes teises vestluses sidus Jeesus kõneluse elavast veest Vaimuga, mida tal on pakkuda (Jh 7:38j). Sarnaselt õpetas ta ka Samaaria naist: „Jumal on Vaim“ – ja kuna ka inimesel on vaim, siis suhe nende vahel on vaimne (Jh 4:24). Inimene ei ela ainult leivast, ütles Jeesus kuradile, kes Teda kõrbes kiusas ja pakkus elukvaliteedi parandamiseks materialistlik-ateistlikke kiirlahendeid: kivid leibadeks, kõigile süüa; imesid ja tsirkust (hüppa kõrgelt alla); ja muidugi maailmarevolutsiooni – üliinimese diktaatorlik võim kõige üle (Mt 4). Sisuliselt tahtis kurat, et Kristus võtaks vastu rolli olla Antikristus.
Elukvaliteedi parandamine ja elumõtte leidmine algab meie sisemisest elust. Vaimne kontakt Jumalaga mõjub joomisena elava vee allikast, mis kustutab meie janu. Ilmaliku ühiskonna soov janu vaigistada on illusioon, sest olles tühi ja vakantne religioonist, mis vaatab maisest maailmast kaugemale vaimse suunas, ei suuda see pakkuda muud kui tühjust ja vaakumit, mis jääb järele tõelise Vaimu kadumisest. Ükski vaakum ei suuda aga säilitada tühjust, vaid täitub paratamatult miskiga. See „miski“ aga ei ole teine tühjus või vaakum, vaid hoopiski midagi muud. On hea, kui meie elu täitub just Jumala Vaimuga, sest on ka muid vaime hulkumas mööda maailma ja otsimas, keda neelata (1Pt 5:8).
Kindlasti tuleb igaühel mingis mõttes läbi käia elukõrbest, kus oleme kurja kiusata ja vajame elavat vett, mis kustutab ehtsalt meie janu. Seda on Jeesus suutnud kuni tänapäevani, seetõttu ongi kristlus levinud võimsaimaks usundiks maailmas. Meie usu võimsus on vaimne võimsus, suutes ühtlasi lakkamatult kustutada meie janu. Ainult sel teel, et me pidevalt joome vaimset eluvett, kustutatakse igavesti meie janu.
Õnnistatud nädalat kõikidele!
