Möödunud pühapäev, kirikuaasta lõpp, ei olnud surnutepüha nagu möödunud sajandil, vaid Kuningas Kristuse püha. Juhtsalmid rõhutasid Kristuse kohtunikurolli: „[kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma kirkuse troonile ja] Tema ette kogutakse kõik rahvad ja Ta põimendab nad üksteisest, otsekui karjane põimendab lambad sikkudest“ (Mt 25:[31–]32). Kohtupäeval saab selgeks, kes on kes, „sest meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba“ (2Kr 5:20).
Selle pühapäeva tonaalsus oli hoopis teistsugune kui muidu. Hirmutav. „Kole on langeda elusa Jumala kätte!“ (Hb 10:31). Siinsel ajastul kasvab raihein ja luste nisu keskel, kuid lõikuspäeval kogutakse kokku „kõik häirijad ja ülekohtutegijad ja visatakse tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine“ (Mt 13:41j).
Kohtuotsus on karm, kuid õiglane, nagu ühes pühapäeva lektsioonis öeldi: „See on tõepoolest Jumala poolt õiglane, et teie ahistajaile tasutakse ahistamisega [---] leegitsevas tules. Siis Ta karistab neid, kes ei tunne Jumalat ega ole kuulekad meie Issanda Jeesuse evangeeliumile. Need saavad karistuseks igavese hävingu eemal Issanda palgest“ (2Ts 3:6.8j).
Viimse kohtupäeva loos räägitakse sellest, kuidas otsus langetatakse tegusid mööda. Kuid probleem on selles, et hea tegemine peab olema nii loomuomane, et sellele ei mõelda. Kohtupäeval küsivad õiged, keda Jeesus kutsub: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale“ (Mt 25:34), imestunult: „Millal me Sind teenisime?“ Nad ei ole ise aru saanud, et nad käituvad kiiduväärselt. Nad on toiminud lihtsalt halastusest hädaliste vastu.
Mõnda asja on võimatu saavutada seda teadlikult taotelles. Ei ole võimalik võtta nõuks: ma hakkan ausalt alandlikuks. Tuhkagi sa hakkad, oma südames oled ikka veidi uhke selle üle: vaata, kui madal ja malbe mina olen! Ehtne alandlikkus ei ole püüdliku ponnistamise tulemus, vaid endastmõistetav. Selline nagu siis, kui mõistame, et seisame silmitsi endast mõõtmatult suuremaga.
Nii on ka hea tegemisega. Kohtuniku ette ei saa astuda, teatades: „Jumal, ma tänan Sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed, kes on ükskõiksed ja hoolimatud. Mina andsin Sulle süüa, kui Sul oli nälg, ja juua, kui Sul oli janu. Mina võtsin Su vastu, kui Sa olid kodutu, panin Su riidesse, kui Sa olid alasti, käisin Sind vaatamas, kui Sa olid haige ja vangis.“ Sest isegi kui me oleme seda teinud püüdlikult, kõigile Ta vähematele vendadele, ei loe see, kui oleme teinud oma teod pelgalt põrgust pääsemiseks. Paulus hoiatab: „Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi“ (1Kr 13:3).
Põrguhirmust hea tegemine ei loe, kui puudub armastus. Kuid kust ma tean, et see mul on? Sest tegema peab head nii, et ise ei tea, muidu ei lähe arvesse. Kuidas pääseda silmusest, et kui korrakski endale õlale patsutad: oled tubli olnud!, pühid maha kõik ning oled silmakirjatseja?
Mis siis päästab kohtuhirmust ja karmist karistusest? Ainsaks abiks on armastus. Armastus Jumala vastu. „Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval [---]. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus välistab kartuse, sest kartusel on ees karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest Tema on meid armastanud enne“ (1Jh 4:16–19). Ristiinimene ei ole saanud orjuse vaimu, et ta peaks kartma, vaid lapseõiguse Vaimu, mille tõttu me hüüame: „Abba! Isa!“ (Rm 8:15) – Isa, ole armuline!
Jumal on kõige headuse ja armastuse Allikas. Meil ei ole vaja voorusi iseenda seest otsida ega pettuda, kui ei leia. Me oleme armust päästetud usu kaudu – ja see ei ole meist enestest, vaid see on and Jumalalt –, ei mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, mis Jumal juba enne on valmistanud, et meie käiksime nendes (Ef 2:8–10).
Meil tuleb vaid avada ennast Temale, et Tema saaks meid täita oma väe ja Vaimuga, ning siis voolavad meist läbi elusa vee jõed (Jh 7:39).
