22. nädalal pärast nelipüha on juhtmõtteks “Ära lase kurjal võita end, vaid võida kuri heaga” (Rm 12:21).
Iha ja viha on afektid, st tugevad tunded, ja antiikajal peeti kõiki afekte taltsutamist vajavateks. Vihastamisvõime on ainult täiskasvanud inimesel: lapsed ja loomad võivad muutuda agressiivseks või kurvastada, ent harva kasutame sõnapaari „vihane imik“ või „vihane kass“. Seda põhjusel, et viha eeldab refleksiivset eneseteadvust, mis areneb välja alles täiskasvanueaks, kui inimene on õppinud häbenema.
Antiikaja stoik Seneca defineerib viha kättemaksuimpulsina ja mainib, et isegi kui on väga inimlik vihastada, on elu selleks liiga lühike. Vihast tuleb võimalikult kiiresti vabaneda, sest muidu kerib see omale pöördeid juurde.
Üks keskseid tehnikaid viha ohjeldamiseks ja eemaldamiseks on huumor. Naer on Seneca sõnul adekvaatne ja kasulik vastus sellele, mis meid muidu oleks vihastanud. Seneca rõhutab, et kui viha tekib – mida ei saa alati vältida –, tuleb viha pärast vabandust paluda. See mitte ainult ei paranda sotsiaalset suhet, vaid tugevdab ka inimest ennast. Vabanduse palumine lõpetab tavaliselt viha tekitanud olukorra ümber tammumise.
Teine stoik – Epiktetos – soovitas viha allasurumise tehnikana „projektiivset visualiseerimist“. Ta toob näiteks – tuletame meelde, et ta oli suure osa oma elust ka ise ori! –, et su teener lõhub kogemata tassi. Kui sul tekib tahtmine vihastada, tuleks olukord teise konteksti projitseerida. Näiteks võid ette kujutada, et oled sõbral külas ja tema teener lõhub tassi. Sel juhul peaksid viha ilmselt liialduseks ja püüaksid sõpra rahustada. Selline mõtlemine aitab inimesel näha läbi, et afekt on mõtlematu ülereageerimine. Ka Marcus Aurelius, stoikust filosoof-keiser, pidas asjade tähtsusetuse meeles hoidmist oluliseks vihavaktsiiniks. Ta soovitab mõelda elu kaduvuse peale, et vältida viha ja frustratsiooni asjade hävimise korral. Tassi purunemine on küll õnnetus, eriti kui tass oli väärtuslik, aga igavikulisest perspektiivist, kus kõik on määratud põrmustuma, on tegemist ju pisikese, tühise vahejuhtumiga.
Jaakobus tuletab meelde: „Iga inimene aga olgu kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama. Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees. Seepärast, pannes maha iga räpasuse ja üpris ohtra halva, võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge“ (Jk 1:19–21).
*****
(Foto: Krõõt Tarkmeel)
