Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! (1Jh 4:20–21)
Hilisõhtul kõlab koputus uksele. Kui korteriperemees ukse avab, seisab ukse taga kolm ähvardava olekuga tursket relvastatud meest. Üks neist küsib: „Noh, kodus kulda on?“ Mees vastab: „On küll.“ „ Kui palju?“ „Umbes 100 kilo.“ „Too kähku siia!“ Mees pöördub näoga toa poole ja hõikab: „Saara, mu kullatükk, tule siia, need mehed on sinu juurde!“
Paljud inimesed nimetavad oma lähedasi kullakeseks, ütlevad: „Sa oled mu kullatükk, oled mulle kallis.“ Aga kas nad neid ka sellevääriliselt kohtlevad, kas nad näitavad välja, et nad teda, keda nimetavad oma kalliks, oma kullatükiks, ka tõepoolest hinnaliseks peavad, teda väärtustavad? Paraku on inimsuhetes liiga sageli palju selliseid ilusaid sõnu, mis sõnadeks jäävadki, ja tegusid, mis näitavad öeldud ilusate sõnade tühjust. Kõige ekstreemsemateks näideteks on viimasel ajal meedias sageli kõneldud lähisuhtevägivald, kus selleks, kellele haiget tehakse, on see, keda on kunagi nimetatud oma kullatükiks, oma kõige kallimaks, keda on tõotatud armastada nii headel kui ka halbadel aegadel, ja haiget tegijaks on see, kes on teda nõnda nimetanud. See on väga julm olukord, sest sellistel juhtudel on küsimus usalduse lõhkumises – haiget teeb see, keda sa oled usaldanud nii palju, et oled lasknud ta endale lähedale. See kehtib nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Kuid hoolimatust oma kõige kallimate vastu näitab seegi, kui nende jaoks ei leita aega, kui nad oma elust täiesti kõrvale jäetakse või kuskile elu äärealadele tolmu koguma paigutatakse.
Kui me ei suuda tõeliselt hoolida ega hoolitseda nende eest, keda me nimetame oma kalliteks, keda väidame end armastavat, siis on päris kindel, et meil ei tule midagi välja nendegi armastamisest, kes on meile võõrad, kuigi on meiega samast liigist – inimsoost –, nende armastamisest, kes on saanud ristimise kaudu meie õdedeks ja vendadeks Kristuses. Ja Johannes väidab, et kui me ei suuda armastada oma venda, keda me näeme, siis ei tule meil ka Jumala armastamisest midagi välja – Teda me pole näinudki.
Tõepoolest: me väidame sageli, et meie armastus kaob, suhted purunevad, me ei suuda armastada kaasinimest, sest tal on palju selliseid omadusi, mis meile ei meeldi, harjumusi, mis meile ei meeldi, tema välimus ei meeldi meile, tema teod ei meeldi meile, me ei suuda teda mõista, me ei suuda aru saada tema käitumise motiividest. Aga kas me Jumala tegutsemise motiividest tõepoolest saame alati aru? Kas meile alati tõepoolest meeldib see, kas me oleme tõepoolest alati suutnud rahul olla sellega, mida Tema meie eludega teeb, millistele teedele Ta vahel meid juhib? Kui vastame neile küsimustele ausalt – siis küllap mitte. Kui me oleme aga nii kannatlikud Jumala suhtes, kui me kõigest hoolimata väidame, et armastame Teda, siis peaksime ju suutma armastada ka neid, kes oma elurada meie kõrval käivad, neid, keda piisava tahtmise ja pühendumise puhul on võimalik mõistma ja hindama õppida. Küsimus on niisiis vaid meie valikus: kas me seda tahame, kas me tahame oma venda või õde armastada.
Palugem, et meil jätkuks tahtmist ja jõudu armastada ja hoolida oma kaasinimestest – nii nendest, keda nimetame oma kalliteks, kes on meile kõige lähedasemad, kui ka nendest, kellega elu meid mingil etapil paneb kõrvuti ühist rada käima.
Ja veel: palugem Jumalalt tarkust ja jõudu ennast muuta, jõudu jätta maha kõik see, mis on meis halba ja inetut, et me ei muudaks meist hoolimist, meie armastamist kaasinimeste jaoks liiga raskeks koormaks.
