Sellel, lõikustänupühale järgneval nädalal kutsun sind, hea lugeja, mõtisklema mõnele lühikesele kirjakohale: Lk 11: 34–35, Kl 3:15, psalm 107:1, Koguja 11:1.
„Jeesus: Su silm on ihu lamp. Kui sinu silm on selge, siis on ka kogu su ihu valgust täis, kui ta on aga haige, siis on ka su ihus pimedus. Hoolitse siis, et valgus, mis on sinu sees, ei oleks pimedus!“
„Teie südameis valitsegu Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud ühe ihuna. Ja olge tänulikud!“
„Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“
„Viska oma leib vee peale, sest pikapeale sa leiad selle jälle!“
Heaoluriikide kümnete tuhandete psühhiaatrite ooteruumides istub iga päev sadu tuhandeid inimesi, kellest võiks arvata, et neil pole millestki puudust, aga nende hingeline olukord annab tunnistust, et paljud neist on kaotanud midagi väga olulist – nimelt elu õigesti mõistmise ja hindamise. Nende nägemine, kuulmine, mälu on muutunud moonutatuks ja valikuliseks. Nagu Ukuaru Minnal, kes pärast mehe surma heidab voodisse ega soovi sealt enam üles tõusta, vaatamata väiksele lapsele, kes nälja pärast muudkui karjub ja karjub. Siis põrutab eit kepiga vastu maad – jälle on ta selle nurgast üles otsinud –, põrutab ja lõikab sõnadega: „Tahad tast lahti saada, et sa teda näljutad? Häbi peaks sul olema.“ Minna liigub ringi nagu udus, leidmata elule pärast mehe surma mingitki mõtet. Ta ütleb, et tahaks ka surra, aga ema ei lase. „Vokinöör viskub rattalt maha, osav käsi lööb värtna seisku. „Surra,“ sisiseb eit. „Jah, hakka aga surema, mis sa veel ootad ... Ja lapsed võta ühes, tahad, ma kihutan nad teisest toast välja“.“ Kepiga põrutamine ja karmid sõnad aitavad. Udu kaob ja Minna hakkab taas elama, nähes kõike seda, mille nimel, mille pärast tuleb elada ka siis, kui on lõpmata raske. Peatüki lõpus on sõnad: „Minna silmad on selged. Ta näeb ...“
Kas meie silmad on selged? Kuidas näeme meie oma elu ja iseennast, oma lähedasi, oma maad ja rahvast, oma Jumalat? Mida näeme me enam, kas head või halba? Seda, mille eest on põhjust olla tänulikud, või seda, mille pärast on tõepoolest mõtet kurta?
Maakera elanikkond kasvab 1,5 miljonit inimest, st Eesti rahvaarvu võrra nädalas ja üle 80 miljoni aastas. Kui nii jätkub, siis Maa elanikkond neljakordistuks vaid saja aastaga. Vilja kandvat maad jääb aga järjest vähemaks. Kõrb tungib peale. Me ei tea, kui kauaks veel jätkub inimlastele selles tohutu kiirusega kasvavas maailmas igapäevast leiba. Aga täna on meil põhjust tänada Jumalat kõige selle hea eest, mis meile on kingitud. Muretsemiseks leiab ikka põhjust, aga on vaja, et me näeksime, taipaksime seda, et meil on tuhat põhjust olla tänulikud: selle eest, mis olnud ja mis on, ning lootuse eest, mida kingib Jumal oma lastele. Ta on lubanud, et ei jäta oma jüngreid iialgi vaeslasteks. Seega võiks meil olla vaid üks tõeline mure – et me ise ja meie armsad oleksime need, keda Jumala Poeg ei peaks jätma vaeslasteks. Et siis, kui Ta paljude leigeksjäänute peale vaadates küsib kord meilt, kas meiegi tahame minna Ta juurest, et me kogu südamest võiksime Talle vastata sarnaselt, nagu vastas talle Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.“
Seda taibanu saab olla vaid tänulik teekäija. Ta leiab olnust ja olevast ja tulevast alati seda, mille eest olla tänulik.
Tänulike teekäijate kõrval on kergem ka paljudel teistel. Tänulikkus avab taevaluugid ja arvan, et tänulike kohta kehtib tõotus: kellel on, sellele antakse. Ja need, kes ei mõista olla tänulikud, nende kohta kehtib tõotus: kellel ei ole, sellelt võetakse seegi, mis ta arvab enesel olevat.
Nii lõpmata palju on kõike seda, mille tõelist väärtust me taipame ehk alles siis, kui seda enam ei ole. Liiga palju on ilusat, mida me nagu laps liblikat taga ajades tallame maha ja hiljem nutame taga.
Lõikustänupühale järgneval nädalal tasub meil Jumalalt paluda, et ta meie silmad tervendaks, et hakkaksime õigesti nägema, et meist saaksid tänulikud ja abivalmis teekäijad.
Aga armsad, meie tänulikkus Jumala vastu peaks väljenduma praktilises abis neile, keda me suudame aidata. Tänupalvetele ja tänulauludele peavad järgnema heateod, sest vaid see, kes head vastu võttes oskab olla tänulik ja annab temale kingitut edasi, on tõeliselt rikas ja lootusrikas.
On lõikustänupühale järgnev nädal. On aeg möödunule tagasi vaadata ja olla tänulik kõige hea eest, mida meile on kingitud. Taibata sedagi, et kõik see raskegi, millest oleme läbi läinud, ja see hea, millest oleme ilma jäänud, võib meile midagi väga tähtsat õpetada.
„Tänu Sulle õiekestest, mida teelt ma kogunud,
tänu okkaist valusatest, mis mu käsi haavanud.“
Nii on kord laulusõnu tõlkinud läbi lõpmata ilusate vabaduse ja lõpmata raskete Siberi aastate rännanud vaimulik Harri Haamer.
Tark taipab tänada kõige eest. Tark taipab ka seda, et iga antud anne on ülesanne ja iga kogetud hea on selleks, et meil oleks, mida jagada.
Olla rõõmus, olla tänulik Loojale!
Eks ole see omane neile, kelle silmad on avanenud,
kes on taibanud elu imelist saladust – seda:
kes annab mullale väe;
kes laseb paista päikesel, sadada vihmal, puhuda tuulel;
kes seadnud on aastaajad, päeva ja öö;
kes hoiab inimlast oma peopesa kumeruses, nii et see sealt minnagi ei taha;
kes on inimese südamesse pannud igatsuse tõusta kõrgemale, ehitada taevastesse sirutuvate tornitippudega pühakodasid;
kes on vabastanud oma rahva orjusest;
kes on tulnud kõige kõrgemast kõrgusest alla inimese juurde, hoolinud, armastanud ja juhatanud teed Jumala enese juurde.
Jumal, kes on saanud inimeselapseks, et meie võiksime saada jumalalasteks;
Jumal, kes on saanud vaeseks, selleks, et meie võiksime saada rikkaks;
Jumal, kes on kannatanud ja surnud, selleks, et meie võiksime igavesti elada;
Jumal, kes on kõnelenud meile, et saame armastada Teda, hoolida Temast sellega, kui armastame oma ligimest, hoolime sellest, keda Tema me teele saadab.
Olla rõõmus ja tänulik oma Loojale. Jah, see on omane neile, kes on taibanud Jumalat; Jumalat, kes on ülim hea, kes on armastus.
