„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, kõigile vangidele, keda ma olen Jeruusalemmast lasknud viia vangi Paabelisse: „Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja! Võtke naisi ja laske sündida poegi ja tütreid! Võtke oma poegadele naisi ja pange oma tütred mehele, et nad sünnitaksid poegi ja tütreid! Paljunege seal, ärge vähenege! Ja taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!“ (Jr 29:4–7).
Kõne küüditatutele. Nii võiks pealkirjastada Jeremija öeldu. Ei mingit üleskutset sissisõjaks. Ei mingeid korraldusi vastupanu organiseerimiseks. Pigem ütleb prohvet midagi väga tavalist: „Ehitage kodasid ja elage neis, istutage rohuaedu ja sööge nende vilja.“ „Ehk teiste sõnadega – elage oma elu. Veel enam: „Taotlege selle linna heaolu.“ Ja siis lisab prohvet midagi väga olulist: „Kuhu ma olen lasknud teid viia.“
Rasked ajad tuleb üle elada, sest alati on põhjus, miks asjad just nii on läinud, ja alati on Jumalal plaan, kuidas edasi. Paljud inimesed meie rahva hulgast, kes pidid samuti üle elama suured kannatused võõra võimu all, suudavad siin kaasa rääkida. Meid aga ei huvita siin praegu meie ajaloo karmid õppetunnid. Prohvet räägib midagi, mis ületab inimlikus mõttes meie arusaamad ja samas tuletab meile meelde, et Jumal on ajaloo isand ja uskliku elu on elu päris maailmas, kus kuri peab oma lahinguid inimese hinge eest ja kus tihtipeale inimlikus mõttes häid lahendusi ei olegi. Isegi lootust antakse vahel justkui näpuotsa jagu ja armastusvõime pannakse igal päeval proovile.
Elust sai kannatus kohe, kui meil Eedeni aed tuli maha jätta. Meie pärisosaks sai võitlus ellujäämise elik inimeseks jäämise nimel. Siin oleme kõik koos kaasvõitlejad ning -kannatajad. Kui keegi kannatab vähem, siis on õigustatud küsimus, et kelle arvelt. Despoodid lasevad oma koormaid kanda alluvatel.
Paul Tillich on rääkinud kannatajatest, kes ei soovi pakutud vabadust, kuna see sunniks neid võtma tegelikkust sellisena, nagu see on, ning kandma inimeseks olemise rasket koormat. Vähe sellest, nad peavad vastu võtma otsuseid ning vastutama nende eest. Inimeseks olemine eeldab vastutuse võtmist oma ja teiste raskustes. Kannatusest rääkimine pole asjatu ega keelatud, kuid nendele keskendumine ei too kasu ja nende idealiseerimine töötab nii inimese kui lahenduste leidmise vastu. Prohvet kutsub tegelikult meid asetama kõige kõrgemale elu. On aegu, kus püüd ellu jääda ongi suurim ja tuleviku vaates kõige olulisem tegu.
Võiks nüüd küsida, mis kasu on siis mu usust, kui maine riik saab ikka oma ja keiser küsib teinekord su seljast viimase vammuse. Aga ärme ruttame liigselt usu mahategemisega, rääkimata Jumala süüdistamisest. Lohutus ja jõud otsustada elu kasuks ongi suurem and, mida inimlapsele suudab pakkuda usk ja usaldus Looja vastu. Psalmist on öelnud: „Kuigi ma käin keset kitsikust, elustad sina mind; mu vaenlaste viha vastu sa sirutad oma käe ja su parem käsi aitab mind.“ Laulik kogeb suurt kannatust ja ahistust. Teda ümbritsevad vaenlased ja nendel tundub olevat piisavalt jõudu, et põhjustada kirjeldamatuid kannatusi ja võtta talt isegi elu. Siin ei aita inimest enam üleskutse „Mõtle positiivselt!“. Ilmselt jääb jõuetuks nendes oludes ka kõige parem eneseabiõpik ega aita meid ka suurimate autoriteetide mõttepärlid. Suures kitsikuses aga võib usklik inimene põhimõtteliselt otsustada ja uskuda, et Jumal jaksab kanda seda, mida mina ei suuda. Just see põhimõtteline otsus Jumala kasuks on see, mida Evangeelium meile kuulutab. Jumala käsi on kogu aeg minu kohal ja ka kõige raskematel päevadel olen ma ikka Tema käes. Ma ei pea kulutama oma niigi vähest jõudu hädaldamise peale, aga ma ei pea ka toimuvat vaatama läbi roosade prillide, püüdes kinni haarata ükskõik kui fantastilisest päästerõngast, mida suudan siis endast sel hetkel välja pigistada.
Kristlane on kahe riigi kodanik. Kuulume alati nii Jumalale kui keisrile. Alati on piirid ja mitte kunagi ei ole meie käes kogu mäng, et lüüa kaardilauda üksnes ässad ja sammuda uljalt võidult võidule. Alatasa tuleb loobuda illusioonidest, mida olen endale oma elu kohta loonud. Need on need „õndsad hetked“, kus ma pean endalt küsima, mida Jumal mulle selle kaudu öelda tahab. Ja on olukordi, kus kogu rahval tuleb nõnda küsida, sest inimlik tarkus tundub olevat otsa saanud ja senine elukogemus ei ole piisav muutunud olukorraga toimetulekuks. Palves ent saame sellest kõigest rääkida ja „taotleda“ meie kõigi heaolu. Just nimelt kõigi, sest nii jätkame Kristuse tööd rahusõnumi kuulutamisel, Elukultuuri seemnete külvamist praegu „veel surmale alluvas maailmas“.
PALVE: Issand, aita meid, kui tundub, et kõik on halvasti ja meie vastu. Aita meil püsida usus, et Sinu käes on lahendused. Kõik ajad on antud meile selleks, et kasvada armastuses ja jagada seda teistega. Me palume, et hirm ei saaks meie valitsejaks, et lootusetus ei muudaks meid jõuetuks ega nõrgaks katsumustes, vaid et me taotleksime kõikide hüve aegadest ja oludest hoolimata. Jeesuse Kristuse läbi. Aamen.
