„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama.
Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on ta andnud ka Pojale, et elu on temas endas, ja ta on temale andnud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et tema on Inimese Poeg. Ärge pange seda imeks; sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks“ (Jh 5:24–29).
Kirjanik Tõnu Õnnepalu on kirjutanud: „Surmast on lihtne rääkida või mõtelda. Sest alati on see teiste surm, isegi kui arvad, et mõtled oma surmale. Mõtled, kuidas sa nii rahulikult lamad kirstus. Ei lama ju. Sina ei lama enam seal ja see „lamamine“ on miski, mida sa eal ei koge. Aga surm ise. Surm on suur töö. Suremine. See on suur ja raske töö ja see tuleb kõik ise ära teha. Teised on abitud. Nad saavad kohendada patja, anda lusikaga vett. Olla juures. Kogeda seda vaikust, mis maha jääb“ (Tõnu Õnnepalu „Lõpetatuse ingel“, lk 63. Loomingu Raamatukogu, 2015, nr 8–9).
On hingedepäev. Kirikupüha, mis sai alguse 998. aastal Prantsusmaal Cluny kloostris. Algselt kandis 2. novembril tähistatav kõikide surnute mälestuspäev nimetust „kõikide usus lahkunute mälestuspäev“, sest Euroopas keskajal, mil see püha kehtestati, ateiste ei olnud, vähemalt ametlikult mitte. Iga inimese elu oli sünnist surmani tihedalt seotud usu, usukommete ja see tähendab ka katoliku kirikuga. Hingedepäeva ametlik tähistamine kindlal ajal peetava pühana ongi meieni jõudnud katoliku kiriku kaudu. Sügisene esivanemate hingede mälestamine oli paljude Euroopa rahvaste juures kombeks juba enne ristiusustamist ja katoliku kirik lihtsalt valas rahvapärase püha kiriklikku vormi. Hingedepäeva sisu seisneb surnute mälestamises ja nende eest palvetamises. Kui surm ei tähenda lõppu, vaid elu ja teekonna jätkumist teispoolsuses, nagu sellest kõneleb kristlik usk, siis vajavad kõik need hinged, kes on oma rännakul teispoole surma piiri jõudnud, meie palveid ja meelespidamist. Täpselt nõndasamuti, nagu nad seda vajasid siis, kui veel meie kõrval maiseid radu rändasid.
Kas me kõike seda, st võitu surma üle, igavest elu, aga ka tõesti usume? Võib öelda, et jah ja ei. Neid, keda saab nimetada usus lahkunuteks, ja neid, kellel usus lahkumine alles ees seisab, jääb üha vähemaks – neid, kes teavad, millesse nad usuvad, kui kõnelevad sellest, mis tuleb pärast surma. Ilmalikustumine, inimeste võõrdumine kirikust, nende teadmatus ja mis palju hullem – teadatahtmatus usuasjades, nende ootused ja lootused usule, surmale ja sellele järgnevale, teispoolsusele, on väga mitmesugused ja moodustavad piltlikult öeldes suure segapudru, mis sellele väheselegi, mida Piiblis, Pühakirjas, surmajärgse kohta teada antakse, päris ilmselt ei vasta. Suure osa kaasaja inimeste usu/ettekujutuse surmajärgse kohta võiks kokku võtta nii: pärast surma seal kusagil ebamäärases paigas veel hakkab inimesega või vähemalt osakesega temast, tema hingega, midagi toimuma, ja on keegi kõrgem jõud, kes või mis seda kõike reguleerib. Mõni nimetab seda jõudu Jumalaks, teine saatuseks. Ja loodetavasti saab suremisega kuidagi korda – kõik ju surevad.
Jaan Tätte on oma raamatus „Vaikuse hääl“ kirjutanud: „Kõigil on surmahirm. Surmahirm on teadmatus. Sa ei tea, kuidas see kõik käib. Olen mõelnud, et kõik on selle läbi teinud ja kõik on hakkama saanud, järelikult ei saa see ületamatu raskus olla. Surmahirmu vähendab hästi ja õigesti elatud elu – kui sul on keegi, keda sa oled armastanud, ja kui sinu ümber on inimesed, kes sind armastavad“ (lk 68 ja 69).
Endale ja oma lahkunutele mõeldes on oluline meeles pidada, et elu on Jumala kingitus, vägev võimalus. Pühakiri kõneleb meile sellest, kuidas inimest luues Jumal puhus temasse eluhinguse – ja nõnda sai inimene elavaks hingeks. Isikuks ja isiksuseks. Nii toimub see salapärasel viisil tänapäevalgi: kui Jumal ei taha, kui Ta lootesse oma eluhingust ei puhu, siis uut inimest ei sünni, olgugi mees ja naine on terved ja „tehnoloogiliselt“ kõike õigesti teinud. Tegelikult Jumal ise ongi elu, kõik, kes elavad, elavad Tema elust, on olemas sellest olemisest, mille allikaks on Jumal. Hinge kaudu, mida oma Looja Jumalaga jagame. Püha Vaimu kaudu, mille ristimises saame. Me kõik oleme Jumala käes ja sõltume täielikult Temast, ükskõik kas see meile meeldib või ei. Pühakirja tekstid kõnelevad sellest, et Jumalal on meelevald nii suretada kui ka elavaks teha, alla hauda viia ja sealt jälle üles tuua (1Sm 2:6). Selle meelevalla on Jumal andnud ka oma Pojale, kusjuures see meelevald on täielik ning Poeg ei sõltu seda rakendades mitte kellestki: „Sest nõnda, nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab“ (Jh 5:21). Meelevald elavaks teha kuulub nii Isa kui Poja olemusse: „Sest otsekui Isal on elu iseendas, nõnda on Ta andnud ka Pojale, et elu on Temas endas“ (Jh 5:26).
Meie tänases tekstis kõneleb Jumala Poeg endast ja meie tulevikust: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks“ (Jh 5:28–29).
Jeesus viitab siin viimsele kohtupäevale, kus määratakse kindlaks inimese asupaik igaveseks: igavesse karistusse või igavesse ellu. Evangelist Matteus on ära toonud Jeesuse tähendamissõna viimsest kohtust, kus kirjeldatakse selle protsessi toimumist. Kuid Jeesus ütleb oma kuulajatele, et on võimalus, tänapäevaseid termineid kasutades, ka kohtuvälisele lahendusele.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, tund tuleb, ja see ongi juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ning kes seda kuulevad, peavad elama“ (Jh 5:24–25).
Jumala Poja hääle kuulmine tähendab Temasse uskumist. See uskumine ei tähenda aga passiivset teatavaksvõtmist, et Jumala Poeg on nüüd inimesena maa peale tulnud ja ohjad enda kätte võtnud. See tähendab aktiivset uskumist, st tegude tegemist, milliseid on teinud ka Jumala Poeg ise. Ilusate, armastusest kantud tegude tegemist, elava elu elamist. Meie usku näitavad viljad, mida meie elu kannab, saab kanda vaid siis, kui me tõesti Kristusega kui tõelise ja hea viinapuuga ristimise teel oleme ühendatud, oleme Tema külge poogitud. Meie usu viljad on tunnistuseks sellest, et oleme läinud surmast ellu, pimedusest valgusesse. Jeesus ju ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus.“ Kes järgneb Jeesusele, saab Tema kaudu osa elust, mis iial otsa ei lõpe, elust, kus surma enam ei ole, ei ole leinamist ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödas.
Kui mõtleme nii meid ennast kui ka meie lahkunuid ees ootavale viimselepäevale, siis see, mis meile sel päeval osaks saab, sõltub sellest, mis toimub praegu, millised on meie valikud täna. Me keegi ei tea, kui palju kellelegi meist aega on jäänud, milline hetk jääb meie elus viimseks. Need, kes kuulevad Jumala lihakssaanud Poja sõna ning Temasse ja Tema läkitanusse, Jumalasse-loojasse usuvad, usuvad mitte vaid sõnades, vaid kogu oma eluga, lähevad juba praegu surmast ellu ning võivad viimsele päevale mõeldes olla lootusrikkad, oodata elu ülestõusmist. Need aga, kes Temasse ei usu ja Teda vastu ei võta, tõusevad viimsel päeval üles, et vastu võtta karistus.
Kord küsis surm elult: „Miks on nii, et sind armastatakse rohkem kui mind?“ Elu vastas talle: „Sellepärast, et mina olen ilus vale, aga sina oled kohutav tõde“ (veebist, tundmatu autor).
Palugem oma Issandalt jõudu uskuda Temasse, elada tõelist usuelu, et elu, mida elame, ei osutuks ilusaks valeks, mis toob pärast maise rännaku lõppu kaasa kohutava tõe – sa oled oma elu ära raisanud. Palugem, et võiksime kord koos oma armsatega, kes on juba ootamas ülestõusmise hommikut, kui see saabub, kuulda Issandalt sõnu: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, ja pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale“ (Mt 25:34).
