„Jeesus ütles Pilaatusele: „Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält.“ Pilaatus küsis temalt: „Mis on tõde?” (Jh 18:37–38).
Mis on tõde? Meenub, et kunagi oli ühes ajalehes, mida lugesin, ühele loole pandud väga ilmekas pealkiri „Tõde on sodiks sõidetud aiaaugus ja ilmselt ei saa keegi seda kunagi teada“. See oli väga kurb lugu sellest, kuidas sassiläinud inimsuhted olid põhjustanud ühe inimese surma. Lugedes inimeste kommentaare, kes selle loo tegelasi tundsid, nendega lähemalt kokku olid puutunud, oli näha, et igaühel neist oli toimunu kohta oma tõde, oma arvamus selle kohta, kes on süüdi.
Öeldakse, et tõdesid on nii palju, kui on inimesi. Küllap see nii ka on, sest iga inimene näeb maailma oma silmadega, annab sündmustele hinnangu oma positsiooni, oma teadmiste ja elukogemuste põhjal. Erinevalt nähtud ja mõistetud tõde tekitab inimeste vahel tülisid, paneb nad üksteisega kaklema. Ilmselt nii juhtus ka selles loos. Kokku põrkasid erinevad tõed.
Sellistes kurbades lugudes viimset tõde otsida on üsna lootusetu tegevus, sest varjatuks jääb kõige olulisem – see, mis toimus inimhingedes, mis inimesi nende tegevustes juhtis. Viimne tõde selles kurvas loos ei olnud päris kindlasti sodiks sõidetud aiaaugus, kuid inimeste jaoks jääb see tõesti varjatuks. Seda teab ainult Jumal.
Kas aga on ka mingi selline tõde, mis on kõigi inimeste jaoks üksüheselt mõistetav ja kehtiv? Tõde, mille tõestamiseks inimesed ei pea üksteisega kaklema? Tõde, millele saab alati toetuda? Tõde, mis ei sõltu oludest ega olukordadest? Tõde, mis kannab? Tõde, mis jääb tõeks, jääb kehtima nii siin- kui sealpoolsuses? On küll. See on tõde, mis ei ole kunstlikult loodud ja kehtestatud piiratud teadmistega ajalike inimeste poolt, vaid mis on meile, inimestele, antud aegade alguses Temalt, kes on loonud meid ja terve maailma, meie Loojalt Jumalalt. See on tõde, mille õpetajaks ja tunnistajaks tuli kaks tuhat aastat tagasi maailma Jumala Poeg Jeesus Kristus. See on tõde, mida otsima oleme meiegi kord kirikusse tulnud. See on tõde, millest kõnelesime pühakojas eilselgi pühapäeval, mille teemaks oli „Tõde ja eksitus“. See on tõde, mille leidmiseks ja äratundmiseks ning milles elamiseks tuleb taibata oma kohta maailmas, oma ülesannet maailmas, tuleb saada suhted korda Jumalaga, Loojaga, elu ja eluülesande andjaga. Teda ja Tema juhiseid tingimusteta usaldada, neid täita. Selle tõe tundmine ja selles elamine omakorda aitab korda seada suhted oma kaasinimestega, kes samuti seda tõde tunnevad ja selles elada püüavad. Nendega, kellega me oma elurännakut mingil etapil kõrvuti rändame.
Kord küsis Rooma kõrge ametnik Pilaatus tema ette ahelates toodud Jeesuselt, kes ütles talle, et Ta on selleks tulnud maailma, et anda tunnistust tõe kohta: „Mis on tõde?“ Retooriline küsimus, millele Pilaatus ei lootnudki vastust saada. Tundub, et küsimus tõe olemuse kohta polegi tegelikult inimeste jaoks peamine ega tähtsaim. Vähemasti mitte meie jaoks, kes me pühakirja uurime ning ikka ja jälle pühakodadesse koguneme. Küsimus on pigem selles, mida teada saadud tõega peale hakata. Pilaatus oli olukorras, kus ta tõde küll teadis, see seisis Jeesuse näol lausa tema ees, kuid selle tõega ei olnud tal midagi peale hakata. Ta ei julgenud seda kasutada, sellele toetuda, selle väesse uskuda. Vastupidi – just tõe teadmine muutis tema olukorra raskeks. Jeesuse elu, mehe elu, kes ebaõiglaselt süüdistatuna tema ette oli toodud, sõltus tema, inimese, valitseja otsusest, mitte tõest. Tõe teadmine pani talle, tema südametunnistusele, peale ränga koorma, pani ta valiku ette. Kas päästa Jeesuse elu ja ohverdada enda heaolu, tulevikus ehk isegi oma elu, sest oli selge, et juudid Jeesust õigeksmõistva otsusega ei lepi, või ohverdada Jeesus? Jah, tõde, mida me igatseme ja otsime, võib selle leides olla vägagi ebamugav ja koormav. See sunnib tegema raskeid valikuid, sunnib otsustama. Ja alati ei julge me valida õigesti, valida tõde.
Mõelgem oma valikutele, mida oleme oma elus keerulistes olukordades teinud. Mõelgem, kas meie oleme julgenud valida tõe, mida meid on tundma õpetatud, kas meie oleme veel tõe sees ja kuuleme Jeesuse häält? Või oleme oma himudele ja hirmudele alla andnud, oleme sulgenud oma kõrvad tõe häälele, loonud endale oma tõe ja hakanud käima selle järele? Käima teed, mis ei vii Jumala juurde igavesse ellu.
Hea Issand, Sina oled kord palunud Isa taevas oma õpilaste, oma järelkäijate eest: „Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde“ (Jh 17:17). Aita meil tunda tõde, jääda tõesse ja käia ustavalt tõe teel, mis viib Sinu taevase kodu poole.
