„Ja Mooses oli seal Issanda juures nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd leiba söömata ja vett joomata, ja ta kirjutas laudade peale seaduse sõnad, need kümme käsusõna. Ja kui Mooses astus alla Siinai mäelt ja Moosesel oli tulles käes kaks tunnistuslauda, siis Mooses ise ei teadnudki, et ta palge nahk hiilgas kõneluse tõttu Issandaga. Kui Aaron ja kõik Iisraeli lapsed nägid Moosest, vaata, siis hiilgas tema palge nahk ja nad kartsid temale ligineda.
Aga Mooses hüüdis neid; siis Aaron ja kõik koguduse ülemad tulid jälle tema juurde ja Mooses rääkis nendega. Seejärel kõik Iisraeli lapsed tulid lähedale ja ta käskis neid teha kõike, mida Issand temale oli öelnud Siinai mäel. Kui Mooses oli lõpetanud nendega kõnelemise, siis ta pani katte oma näo ette. Ja iga kord, kui Mooses läks Issanda palge ette temaga rääkima, pani ta katte ära kuni väljatulekuni; ja olles välja tulnud, rääkis ta Iisraeli lastele, mida oli kästud. Siis Iisraeli lapsed vaatasid Moosese palet, sest Moosese palge nahk hiilgas. Aga Mooses pani jälle katte oma näo ette, kuni ta läks sisse, et temaga rääkida“ (2Ms 34:20–35).
Eile tähistasime Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha. Selle pühapäeva evangeeliumitekstid kõnelesid sellest, kuidas Jeesus läheb koos kolme jüngriga mäele palvetama ja seal toimub muutus tema välimuses – ta kirgastatakse.
Tekst teisest Moosese raamatust (tegelikult on selliseid tekste pühakirjas veelgi) kõneleb aga sellest, et kirgastamine on miski, mis võib mõnikord osaks saada ka tavalisele inimesele. Ristiinimesele, kristlasele, aga tegelikult lausa peaks see osaks saama, olema üheks ristiinimese tunnuseks. Kirkuses olemine peaks olema tema loomulik olek. Kirgastumine on ju märk sellest, et inimene on jõudnud kirkuse allikale, Jumalale väga lähedale. Katoliku kirikus pühakute piltidel ja õigeusu kirikus ikoonidel on nendel, kelle kohta arvatakse, et Jumal on olnud neile väga lähedal, keda peetakse pühadeks (ehk siis Jumala poolt enda teenimiseks eriti väljavalituteks), pea ümber kujutatud pühapaistet – kirkust. Sellega tahetakse kunsti vahenditega näidata, et Jumalale ligiolemine muudab inimest ja tema elu ka väliselt eriliseks, auliseks.
Aga kõik me oleme ju Jumalale lähedal, väga lähedal. Apostel Paulus oma kõnes Areopaagil ütleb Jumala kohta lausa: „Tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme“ (Ap 17:27–28).
Miks siis kirgastunud inimesi meie ümber nii vähe näha on? Miks on kirgastumine väga harv nähtus? Väljendit, mida Uues Testamendis Jeesuse muutumise kohta kasutatakse, „doxa“, võib tõlkida mitmeti. Uues Testamendis tähendab mõiste „doxa“ ennekõike kiirgust, üleloomulikku valgussära. Unest ärganud jüngrid nägid, et Jeesus kiirgas, isegi Tema riided muutusid valgeks ja hiilgavaks. Nõndasamuti kiirgasid ka Jeesusega kõnelevad Mooses ja Eelija. Ka Jumala juurest Siinai mäelt alla tulnud Moosese pale hiilgas. Jüngrid, kes koos Jeesusega mäel viibisid, ei hakanud aga särama, kuigi Jumal oli neile füüsiliselt lähedal. Ei hakanud särama ka Iisraeli lapsed, kellest Jumal samuti füüsiliselt eriti kaugel ei olnud. See tähendab aga, et ainult füüsilisest ligiolekust Jumalale ei piisa. On vaja veel enamat. Kirgastumine saab toimuda vaid siis, kui Jumala ligidal olemine inimest kuidagi seesmiselt mõjutab, teda muudab, muudab Jumalaga sarnasemaks. Inimesse peaks asuma ja inimeses oma tööd tegema Jumala Püha Vaim, mis inimest Jumalaga tõeliselt ühendab, ja kui inimese vaim ja Püha Vaim jõuavad n-ö ühele lainele, ühes sellega inimest ka seesmiselt kirgastab.
Mis ühendas nendel kirgastumise hetkedel neid kahte: Jumala poega Jeesust ja rahvajuht Moosest? Kas mitte hoolimine, kas mitte armastus inimeste vastu, kes olid nende hoolde usaldatud, kelle päästmine oli nende hoolde antud? Pühakirjast teame, et nad kirgastusid siis, kui nad just nendel teemadel, inimeste päästmise teemadel kõnelesid Jumalaga.
Võib arvata, et Moosese peale langes Jumala pilk ilmselt juba siis, kui ta vaarao tütre kasupojana astus välja oma orjuses viibiva suguvenna kaitseks, keda egiptuse mees peksis – tappis peksja ja pidi minema maapakku, ta pidi hülgama muretu ja turvalise elu. Mooses näitas oma tegutsemisega, et tema süda on õige koha peal: elades luksuses, ei olnud ta unustanud oma päritolu, oma orjuses suguvendi. Sellise südamega inimesi on Jumalal vaja, sellised inimsüdamed on Jumalale viljakaks põllumaaks. Ja Jumala valik langes tema peale. Mooses sai Jumalalt ülesande viia iisraeli rahvas välja Egiptuse orjapõlvest maale, mille Jumal sellele rahvale, oma äravalitud iisraeli rahvale, elamiseks anda soovis. See rahvas ei olnud hea ega meeldiv rahvas: ei olnud tänulik ega sõnakuulelik oma Jumalale. Ikka ja jälle oli ta valmis oma Jumalat hülgama, võõraid jumalaid kummardama. Moosesel ei olnud nendega lihtne. Siiski palus ta oma inimeste eest: „Issand, kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis käigu Issand meie keskel! Kuigi see on kangekaelne rahvas, anna siiski andeks meie pahateod ja patt ja võta meid oma pärisosaks!“ (2 Ms 34:9).
Jumala juurest alla tulles Moosese pale hiilgas. Meie kirjakoht ütleb, et ta palge nahk hiilgas kõneluse tõttu Issandaga.
Evangelist Luukas ütleb, et Mooses ja Eelija kõnelesid kirgastumise ajal Jeesusega tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia (Lk 9:31).
Need kaks, Mooses ja Jeesus, mehed, kes armastasid oma kangekaelset rahvast, keda neid oli saadetud juhtima ja päästma, olid n-ö jõudnud ühele lainele Jumalaga, kes on armastus. Ja Jumala hiilgus valgus nendesse, muutis neid ka väliselt. Muutis Kirkuse Jumala sarnaseks.
Kirgastamispüha rõõmusõnum kõneleb sellest, et Jumal on tulnud ja tahabki tulla inimesele väga lähedale, oma Vaimu kaudu lausa tema sisse, et kirgastada tedagi nõnda, nagu Ta kirgastas kord oma poega Jeesust, nõnda, nagu Ta kirgastas kord Moosest.
Apostel Paulus oma teises kirjas Korintose kogudusele kirjutab: „Aga meid kõiki, kes me katmata palgega vaatleme Issanda kirkust peegeldumas, muudetakse samasuguseks kujuks kirkusest kirkusesse. Seda teeb Issand, kes on Vaim“ (2Kr 3, 18).
Kas meiega on muutus juba toimunud? Või toimumas? Kas me laseme sellel muutusel endas toimuda? Kas laseme Jumalal ennast muuta? Kõrvaldagem siis Jumala ette astudes katted oma südamelt, nõnda nagu Mooses kõrvaldas Jumala ette minnes katted oma palge eest. Ja uskugem, et kui me palves ikka ja jälle pöördume oma Jumala, oma taevase isa poole, kui me pühal õhtusöömaajal võtame vastu Tema kosutavaid ja väge andvaid ande, kui lubame Jumala Pühal Vaimul enda sees toimida, siis Jumala vägi, Tema kirkus meis, võidab meis oleva pimeduse ja annab meile uue elu, elu täis kirkust ja lootuse valgust. Aamen.
Püha Jumal, Sinu Pojas Jeesuses Kristuses oleme kord näinud Su taevalikku kirkust.
Aita ka meil tänapäeval märgata Sinu kirkust nendes, kellega meie elu meid kokku viib. Aita meilgi saada nendeks, kes suudavad peegeldada Sinu kirkust inimestele, kes alles otsivad oma kohta elus, oma elule mõtet, otsivad teed Sinu juurde.
