„Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10).
Inimene on astunud iseendale vastu, sest on tagasi lükanud Jumala sõpruse. Kui Jeesus ütleb, et „ma nimetan teid sõpradeks, mitte enam orjadeks“ (Jh 15:15), siis on ta väljendanud Jumala igatsust olla koos inimesega, oma looduga koos teel. Ilma sõpradeta on raske. Ilma armastuseta ja halastuseta on elu kõrb. Kõrb, mis puistab silma hirmu ja ängi liiva. Ilma usalduseta olemegi kadunud. Isegi siis, kui mõnel päeval on meil õhtuks ette näidatud hulk saavutusi või oleme saanud ohtralt kiita.
Kuidas leiame taas üles lootuse? Kuidas jõuda usuni, et Jumal tahab meiega jälle alustada otsast peale? Ehk on oluline meelde tuletada, et kõigepealt ei haaranud meid oma käte vahele patt ja hirm, vaid õnnistus. Jumal õnnistas kõike seda, mis Ta oli loonud. Õnnistas inimest ja asetas ta Eedeni aeda elama. Seega võime öelda, et kõigepealt ühendas inimest ja Jumalat arm. Piiblit läbiv lunastuslugu on ise kõige selgem tõend, et Jumal ei jäta meid. Aga ka see, et Ta on meie ainus lootus. Jumal ise kingib tagasi kaotsiläinud ühtsuse.
Kirjas korintlastele sõnab Paulus: „Kuna maailm Jumala tarkuses ei tundnud Jumalat ära tarkuse abil, siis oli Jumalale meelepärane päästa selle narri kuulutuse kaudu need, kes usuvad. Sest Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam“ (1Kr 1:21, 25). Kas ei ole see imeline lootusemärk, et Jumal otsib, kuni leiab ... Ja otsib jälle, kui oleme kaotsi läinud ja püüame oma tublidusele või tarkusele lootes leida pidet ja rahu siin maailmas.
Mitte alati ei alga meie kodutee nii vaevaliselt ja raskelt nagu kadunud poja loos. Ümberkujunemine ja usalduse kasv saab pigem teoks samm-sammult. See on märkamatu sisemine muutumine. Tegelikult on see elu algus, mis ka siin, maa peal, ei tunne kunagi lõppu. On vaja taibata, et see pole meie usk, mis loob Jumala. Tema on alustanud ja meil ei ole võimalik Teda oma kahtlustega kuhugi tühjusesse heita. Jah, me ei pruugi Tema kohalolu märgata. Me ei pruugi uskuda, et Tema peale saab alati loota, kuid ühel või teisel hetkel kogeme oma elus, et Tema on meid juba märganud ja jookseb meile tee peale vastu nagu isa võõrsil ekselnud pojale. Pidu võib alata. Võib-olla tuleb isal veel korduvalt selliselt talitada, sest kiusatused võivad jälle poega meelitada enda piire ületama koos kõige sellega kaasas käivate hädadega, aga ta teeb seda ikka, sest selline on ta nimi: Jumal päästab!
Uskmatuse seemned näivad ajavat võrseid ja lämmatama ilusa puu kasvu alatasa, kuid see on ainult inimese poolt vaadates nii. Praegune pingetest pilgeni aeg maailmas, ühiskonnas või kirikus ei ole märk Jumala läbikukkumisest. Pimedaski toas on alati üksjagu valgust ja väiksemgi valguse täpp aitab astuda järgmist sammu. Püha Peetrus on ilusasti öelnud: „ Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis.“
PALVE: Issand, otsi ikka meid, sest nii tihti me eksime teelt, kui loodame üksnes oma jõule. Elusta meis palvevaimu ja kinnita usus, et meie elu oleks kiituseks Sulle, sest Sinu päralt on kõik inimesed ja rahvad, elu ja surm. Sinu päralt on Igavik. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
