Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ (Lk 9:62). Mu silmad on alati Issanda poole, sest tema tõmbab mu jalad võrgust välja“ (Ps 25:15).
Eilse pühapäeva teemaks oli „Kutse Jumala riiki“. Jeesus ütles : „Paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud“ (Mt 22:14). „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks“ (Jh 15:16).
Nii see on: mitte inimene ei vali Jumalat, vaid Jumal valib inimese. Tema on see, kes avab inimese südame, Tema saadab sinna oma kutse, mis äratab inimeses igatsuse haarata igavikku, tahtmise otsida, tahtmise minna. Mõni saab kutse varem, teine hiljem. Mõni võtab kutse vastu, paljud tõrjuvad tagasi. Jumala kutse vastuvõtmine või tagasilükkamine on tõesti inimese enda valik.
Kas aga on võimalik ka selline asi, et keegi kohe algusest saati ei kõlba Jumala riigile ja üldse kunagi Jumalalt kutset ei saa? Kui me loeme evangeeliume, vaatame seltskonda, kellega Jeesus suhtles, siis näeme, et Ta kuulutas rõõmusõnumit avalikult ja kõigile. Tema juurde võisid minna ja Temal ei olnud probleeme suhelda väga erineva staatusega inimestega: avalikud patused, hoorad, tölnerid, aga ka kirjatundjad ja variserid. Ta ütleb kirjatundjatele ja variseridele: „Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid“ (Mk 2:17). Ülempreestritele ja rahvavanematele, oma vaenlastele, ütleb Jeesus, et tölnerid ja hoorad saavad enne Jumala riiki kui nemad (Mt 21:31). Keegi saab enne kui nemad, kuid Jeesus ei ütle, et nad oleksid kõlbmatud Jumala riigi jaoks. Rikaste kohta ütleb Jeesus, et neil on raske Jumala riiki jõuda. „Taas ma ütlen teile, et hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki“ (Mt 19:24). Aga Jeesus ei ütle, et nad Jumala riiki üldse ei kõlba, et sinna saamine oleks nende jaoks täiesti võimatu.
Ainus kord, kus Jeesus ütleb, et keegi ei kõlba Jumala riigile, on siis, kui inimesed, keda Ta endale järgnema kutsub või kes ise ütlevad, et tahavad saada Tema jüngriteks ja Talle järgneda, teatavad, et nad tahavad seda teha küll, aga – enne, kui nad Teda järgima hakkavad, peavad nad tegema midagi muud, väga tähtsat, klaarima oma minevikuga: jätma omastega hüvasti, matma oma isa vmt – see tähendab, et nende jaoks on midagi tähtsamat, midagi pakilisemat kui Jeesusele järgnemine.
Seega: seda, kas inimene kõlbab Jumala riiki või mitte, ei otsusta mitte niivõrd see, kes ta on ja milline ta on Jeesusega kohtudes ja kutset saades, vaid see, millise otsuse ta Jeesusega kohtudes teeb, ja veel täpsemalt öeldes: kuidas ja kas üldse ta seda otsust täitma asub. Kas ta jätab mineviku ja läheb edasi koos Jeesusega. Või jääbki kohtumine Jeesusega talle vaid mälestuseks võimalusest, mida ta ei kasutanud.
Ei ole võimalik elada korraga minevikus ja tulevikus. Ei ole võimalik tunda rõõmu rännakust ja jõuda sihtpunkti, kui sa ei vaata eesmärgi suunas, vaid ainult selja taha või kõnnid oma teed lihtsalt selg ees. Selja taha vaadates ei ole võimalik atra juhtida, nii et vaod sirged saaksid. Tänapäevasemat näidet tuues: ei ole võimalik autot otse edasi juhtida, kogu aeg tagumisest aknast välja vaadates. Varem või hiljem lõpeb sellise sõidustiili harrastamine kraavis.
Jah, mõnikord on lausa vaja oma teel peatuda, vaadata tagasi, kontrollida seda, mis tehtud, vaadata, kas aetud vagu, läbitud teelõik, on ikka sirge. Aeg-ajalt on vaja peatuda, vaadata tagasi oma möödunud elule, analüüsida, mis on läinud hästi, mis ebaõnnestunud ja miks. Minevikust, selle kogemustest, on vaja õppida. Kuid minevikku meenutades ei tohi sellesse kinni jääda. Mis läinud, see läinud. Eriti ei tohiks kinni jääda sellesse, mis on minevikus olnud halba ja inetut. Minevik ei tohi saada takistuseks tulevikule, uutele võimalustele. Ääretult keeruline on alustada uuesti, tassides kaasa vanu ebaõnnestumisi, seda, mis on olnud halba ja inetut.
Kui Jeesus kutsub inimesi enda juurde, siis Ta peseb nad ristimises puhtaks nende pattudest ja vabastab nad koormast, vanast taagast, sellest, mis võiks saada takistuseks edasiminekul. Ta kingib inimesele uue alguse võimaluse ja ootab, et need, kes selle võimaluse sõnades vastu võtavad, hakkaksid seda võimalust ka reaalselt kasutama, et nad jõuaksid sõnadest ja kaunitest mõtetest tegudeni. Hakkaksid liikuma tuleviku poole. Taevariigi poole. Ta ootab, et need, kes on tulnud Tema juurde ja alustanud rännakut ristiinimesena, vaatavad ette, Tema poole, mitte taha, kurjuse ja kaduvuse isanda, kuradi poole, kes suudab inimestele kinkida vaid probleeme, rumalaid mõtteid, halbu harjumusi ja kurjust, millega inimene ise lahutab ennast Jumalast ja kaasinimestest. Ta ootab, et need, kes on teinud oma valiku, on Ta vastu võtnud, liiguksid edasi, et nad ei jääks kõhklema ega kahtlema ja lõpuks oma endisesse olekusse tagasi ei langeks.
Tee Jumala riiki võib kohati olla kaunis ja rõõmus rännak, vahel tähendab aga ka võitlusi, ka kukkumisi, ka teelt eksimisi. Ainus võimalus eesmärgile jõuda on vaadata ettepoole, vaadata oma Issanda poole, kes ei jää meist kunagi maha minevikku, ei peida end meie selja taha, vaid on ees, et meid juhatada, on ees, et me Tema poole vaadates, Teda järgides saaksime julgust ja kindlust. Teame ilmselt kõik lugu Peetrusest, kes vaadates Jeesuse poole suutis käia vee peal, aga niipea ,kui ta pööras oma pilgu mujale, hakkas ta uppuma“ (Mt 14:22–33). Nõnda juhtub ka meiega. Vaadates ette, Jeesuse poole, Teda usaldades me ei upu elulainetes, vaid Jeesus tõmbab meid nendest välja ja koos Temaga jõuame sinna, kuhu Ta meid on kutsunud ja kutsub tänapäevalgi, Taevasesse kodusse.
PALVE: Issand, ava meie süda ja kõrvad, et kui meile tuleb Jumala kutse, suudaksime selle ära tunda, suudaksime eristada seda maailma kutsetest, mis viivad Jumalast eemale. Kingi tarkust ja julgust võtta Jumala kutse vastu ning asuda Jumala Poja juhtimisel teekonnale, mis viib igavesse ellu.
(Foto: Heidi Tooming)
