„Aga pühade viimasel, suurel päeval seisis Jeesus ja hüüdis valjusti: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu! Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed.“ Aga seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad; sest veel ei olnud Vaimu, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud“ (Jh 7:37–39).
Johannese evangeeliumis kõlab Jeesuse kutse, mis on ühtaegu lihtne ja sügav: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu.“ See ei ole pelgalt poeetiline kujund. See on sõnum inimestele, kes tunnevad puudust, kuid kes ka otsivad, kes ootavad. See on sõnum ka meile – kogudusele, kes elab maailmas, kus mõtted põrkuvad, arusaamad ei ühti ja üksteisest möödarääkimine on liigagi tavaline. Üksteist ära kuulata tundub aga raske vaev.
Ootus võib tunduda ebamugav. Me soovime vastuseid kiiresti ja kohe. Aga Piibel näitab, et ootus kuulub elurännaku juurde. Kannatlikkus ei ole karistus. Aeg on Jumala oma.
Jeesus ütleb oma sõnad pühade viimasel, suurel päeval. Rahvas on nädala jooksul meenutanud Jumala abi kõrbes, kui Ta andis vett kaljust. Nad on meenutanud, kuidas Jumal ei jätnud neid janusse. Igal pühadenädala hommikul läks ülempreester Siiloahi tiigile, tõi sealt kuldanumaga vett ja valas altarile, paludes Jumalalt rikkalikku vihma. Samas loeti Jesaja raamatust: „Te ammutate rõõmuga vett päästeallikaist“ (Js 12:3). Loeti ka Hesekeli raamatut, milles on juttu templist voolavatest vetest (Hs 47). Nüüd ütleb kuulajatele Jeesus: „Kellel on janu ...”
Jeesus lubab elavat vett. Vett, mis voolab tasa, kuid kindla vooluna. Jumala Vaim ei täida ainult meie isiklikku janu. Ta aitab meil ka näha teist inimest kaasteelise ja vennana.
Johannes lisab: „Seda ta ütles Vaimu kohta, kelle pidid saama temasse uskujad.“ Jumala töö ei ole hetkeline sähvatus. See on protsess. Jeesus ei olnud veel kirgastatud – aeg ei olnud veel täis. Ka meie elus on hetki, kus tundub, et Jumal viivitab. Aga kannatlikkus ei ole allaandmine. Kannatlikkus on usaldus, et Jumal valmistab midagi, mida me veel ei näe.
Kui Jeesus ütleb, et „selle ihust voolavad elava vee jõed”, siis Ta ei räägi ainult isiklikust vaimsusest. Ta räägib kogudusest kui kohast, kus Vaim loob ühendusi, mida meie ise oma jõust ja tarkusest ei suudaks luua. Elav vesi leiab tee ka läbi kivide. Nii leiab Jumala Vaim tee ka läbi meie erinevuste, läbi meie haavade, läbi meie arusaamatuste.
PALVE: Issand Jeesus Kristus, aita meil oodata Sind kannatlikult, kui tundub, et oled eemal, kingi palvemeelt ja hoia meid osaduses ka siis, kui meie mõtted ei ühti ja tüli tundub paratamatusena. Lase oma Vaimul voolata meis ja meie vahel, et osadus kristlaste vahel kasvaks, et armastus kataks meie vastuolud ja erinevused. Jää meie juurde ja juhi meid oma valguses. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
