„Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest“ (Rm 8:26–27).
Eile oli palvepühapäev – pühapäev, mil kõneleme pühakodades eriliselt ühest inimese jaoks nii loomulikust asjast, nagu seda on palvetamine. Maailmas palvetatakse kõikjal ja kõikides religioonides, see ei ole ainult kristlaste eriprivileeg.
Nii mõnigi kord tekib aga palvetajal küsimus: miks Jumal vastab kellegi palvetele, aga minu omadele mitte? Mida ma ei tee nii nagu vaja? Milles asi? Ma ju palvetan, palvetan palju, ehk rohkemgi kui paljud teised, aga ikka ei ole tulemust. Ei ole kusagil seda rahu ja rõõmu, mis peaks palvetades südamesse tulema, nagu räägitakse, rääkimata juba sellest, et soovid, mida Jumala ette olen kandnud, jäävadki vaid soovideks.
Lihtsaimad võimalikud seletused, mida tavaliselt ka välja pakutakse, on, et paluja on palunud valesid asju või et ta lihtsalt on kärsitu ega malda ära oodata Jumala vastust. Kuid alati pole põhjuseks see. On miski, mida ükski palveõpik ega palveraamat meile anda ei saa, miski, mille me võime selgeks saada vaid praktilises palveelus – mitte ühekordses palves, vaid palveelus, mis on kestev protsess –, või siis jääbki see meil selgeks saamata ja hingenälg rahuldamata.
Rooma kirjas nendib apostel Paulus: „Me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab.“ Aga kuidas siis peab?
Üks lugu palvetamisest.
Üks talumees käis igal keskpäeval kirikus. Ta astus sisse, müts näpus, viibis seal vaid hetke ja lahkus. Kohalik preester muutus uudishimulikuks ja küsis kord mehelt: „Mida sa siin teed? Sa ei loe roosipärga ega põlvita kaua.“
Talumees vastas: „Ma olen lihtne mees ja ma ei oska ilusaid palveid. Ma lihtsalt tulen siia, vaatan altari poole ja ütlen: „Jeesus, see on Jaan.“ Ja siis ma olen hetke vaikselt.““
Aastaid hiljem, kui Jaan jäi vanaks ja haigeks ning lebas haiglas, märkasid õed, et ta on imeliselt rahulik. Kui temalt küsiti, miks ta nii rõõmus on, vastas Jaan: „Iga päev keskpäeval astub keegi mu voodi juurde ja ütleb: „Jaan, see on Jeesus.“
Ei mingeid pikki kauni tekstiga palveid, mida on nauditav kuulata või välja öelda nende sõnade kauni kõla pärast. Ei mingit tellimusnimekirja üleslugemist. Vaid lühike vaikusehetk, mis ütleb sõnadetagi kõik. „Ma olen siin, sinu läheduses, ma pole sind unustanud. See on meie aeg.“ Kuid sellist palvet saavad endale lubada, sellise palveni suudavad jõuda väga vähesed, sest see toimib vaid siis, kui valitseb täielik omavaheline usaldus ja vaimne lähedus. Selline lähedus, mille puhul pole sõnu vajagi, teineteist mõistetakse sõnadetagi.
Luuletaja Juhan Liiv on kord kirjutanud:
„Ei ma mõista palvet teha,
ei ma mõista paluda,
palveks enne saab ju süda,
kui ma hakkan paluma.
Sinu eest ma palvet teeksin,
paluks vaga meelega,
aga juba põue põhjas
oled ise palve sa.“
Luuletaja ütleb: „Ei ma mõista palvet teha.“ Too talumees Jaan meie loos ei teinud palvet, ta elas palves, palve oli saanud osaks temast endast, oli muutunud tema südameks, nagu kirjeldab Juhan Liiv oma luuletuses. Palve olemus võetakse kokku sõnadega „südame kõne Jumalaga“. Südamest tulev kõne. Kõnelus, mida peetakse mitte häda ja vajaduse sunnil (on vaja kähku midagi saada, soovitakse mingit imet, mis olukorra päästaks), vaid seetõttu, et seda kõnelust soovitakse, igatsetakse, vajatakse. Vajatakse tunnet, et teine pool on lähedal – mitte teenindusmaja, vaid persoon, isik. Kõnelus, mis pole mitte pealesunnitud kohustus, vaid alati oodatud ja igatsetud võimalus.
Kiriku laulu- ja palveraamatu 315. laul „Eks see ole arm ja heldus“ algab sõnadega: „Eks see ole arm ja heldus Jumalaga kõnelda.“ Arm ja heldus – võimalus, mitte pealesunnitud kohustus. Tõeline palve on kõnelus, mida saab võrrelda vaid kõnelustega nendega, keda armastame, kellest kõige rohkem maailmas hoolime. Sellistel kõnelustel ei arvestata, mitu lauset tuleb öelda, ei otsita raamatutest kauneid sõnu, mida öelda. Ei seata kalendris paika kohustuslikke kõnetundide aegu. Kes hoolib, haarab kinni igast võimalusest koos aega veeta, suhelda, jagada oma elu. Jagada rõõme ja muresid. Palvetamine on suhe: suhe inimese ja Jumala vahel. Suhe, milleks on vaja ennekõike soovi suhelda. Suhe, mille õnnestumiseks on vaja kahte poolt. Suhe, kus vastastikuse usalduse tulemusel saab kahest üks. Suhe, mida saab võrrelda koos hingamisega. Kui sa hingamise lõpetad, siis lämbud. Kui lõpetad kooshingamise oma Jumalaga, siis lämbud vaimselt.
Niisiis – palve ei ole ainult ritta seatud sõnad, vormitäitmise rituaal või soovide nimekirja loetlemine. Palve on suhtlus, ühendus elava Jumalaga. Ühendus, mis ideaalselt võib viia ja peaks viima selleni nagu meie tänases loos: kui inimene enam ei jõua minna pühakotta oma Jumalat tervitama, tuleb Jumal ise oma Vaimu läbi tema juurde ja ütleb: „Ma olen siin, sinu kõrval. Igal sinu päeval ja seal teispoolsuseski. Ma olen meie kohtumistega nii harjunud, ma soovin neid jätkata.“
Ristimises saadud Püha Vaimu kaudu on meil side, otseühendus Jumalaga olemas ja Tema kuuleb meid. Kui meie teeme oma osa, kõneleme Jumalaga, siis Ta vastab kindlasti. Mida sagedamini Temaga kõneleme, mida rohkem õpime Teda usaldama, mida lähedasemaks Temaga oma palvetes, oma kõnelustes saame, seda paremini õpime ka Tema vastuseid meie palvetele ära tundma ja mõistma. Ärgem siis jätkem suhtlust oma Jumalaga unarusse.
Olgu meie lootuseks laulu „Eks see ole arm ja heldus“ sõnad:
„Jumal ise jõudu annab
armust sinu palvele.
Vaim su palve üles kannab –
usu kindlalt sellesse.
On su jõud ka väikene,
sinu palve nõdruke,
siiski Jumal kuuleb seda,
ei sul maksa muretseda.“
(Foto: Heidi Tooming)
