„Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes“ (Jh 17:6–10).
Tihti tundub, et mõni inimene saab usklikuks alles sellest hetkest, kui ta hakkab Jumalat otsima. Veel sagedamini toitub meie usk aga sellest, millele silm parajasti reageerib. Headele või halbadele uudistele, mis läbi sotsiaalmeedia meieni jõuavad, oma enesetundele, sellele, mis on nähtav ja mõõdetav. Evangeeliumist loetu pöörab selle mõtte ümber ja näitab, millal algab tegelikult Jumala töö, tuletades meelde, et kogu Kristuse elutööl on transtsendentne väärtus.
Johannese evangeeliumi 17. peatükk on pealkirjastatud kui Jeesuse ülempreesterlik palve. Peagi seisavad ees rasked ajad: Ta võetakse kinni, lüüakse risti, jüngrid on hirmul ja nõutud ... Oma palves pöördub Ta aga Isa poole: „Nad olid sinu omad ... sina oled andnud nad mulle.“ Jeesuse jüngreid ei valitud välja mitte siis, kui 30-aastane Jeesus alustas oma kuulutustööd, vaid juba Isa juures. Jeesus tõesti valis ja kutsus nad, et Jumala riigi kuulutus ja misjonitöö maailmas jätkuks, kuid selle kutsumise taga on veel keegi, kes alustas varem. Jumal alustab alati esimesena, ammu enne, kui valituil sellest mingitki aimu on. Usun, et kõik usule tulnud võivad seda kinnitada, kui nad oma kristlase teekonnale tagasi vaatavad.
See on lohutav lootusesõna meile, kes oleme harjunud mõtlema, et kõik sõltub meie otsustest, teadlikkusest ja sisemisest tugevusest. Usutee võib aga alata märkamatult. Vahel puudtab meid kellegi lausutud sõna, mingi rahutus annab hinges märku, mis sunnib meid oma „silmad tõstma üles“. Mõnikord on see üsna ebamäärane igatsus või kusagilt kerkinud küsimus, mis ei anna ega anna rahu. Meile tundub: „Ma alles otsin.“ Jeesus vastab: „Sind on juba ammu otsitud.“
Jumal ei kutsu meid üksnes enda juurde, vaid saadab ka maailma tunnistama, teenima, armastama. Kui me usume, et algatus on Jumala käes, siis ei muutu antud ülesanne rängaks koormaks, vaid päev-päevalt suureneb meie osadus Temaga, sest Tema annab sõna, Tema annab inimesed, Tema annab julguse. Ja just nii jätkab Jumal ka tänasel päeval kõigi kutsututega.
Praegu võib maailm tunduda ähvardav. Kõige erinevamad kriisid kuhjuvad, uudiste voog on väsitav ja tulevik näib justkui udune ilm. Jeesuse palvesõnad tuletavad meelde, et Jumala rahvas ei seisa tühjal pinnal ega püsi juhuse najal. Meid hoitakse ja kantakse ning meie usk ei toetu üksnes sellele, kuidas meie suudame Jumalast kinni hoida, vaid sellele, et Tema tahab meid kasutada ja jagab oma Vaimu järgijatele. Seepärast võime käia oma teed mitte hirmu, vaid usaldusega. Jumal on alustanud, Jumal jätkab ja Tema viib ka lõpule.
PALVE: Issand Jeesus Kristus, me täname, et Sina palvetad oma rahva eest ja hoiad meid Isa kätes. Kui maailm meie ümber ka kõigub ja süda täitub ärevusega, siis kinnita meid oma sõnaga. Anna meile julgust teha head, tarkust taibata, mis on oluline, ja armastust kaasinimeste ja kogu loodu suhtes. Saada meid alati oma teedel ja hoia meid oma rahus. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
