„Tema ütles talle kolmandat korda: „Siimon, Johannese poeg, kas ma olen sulle armas?“ Peetrus jäi kurvaks, et Jeesus küsis temalt kolmandat korda: „Kas ma olen sulle armas?“ Ja ta ütles temale: „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.“ Jeesus ütles talle: „Sööda mu lambaid!““ (Jh 21:17).
Ilmudes pärast oma ülestõusmist jüngritele Tibeeriase järve rannal, pöördub Jeesus kolm korda Siimon Peetruse poole ühe ja sama küsimusega :„Siimon, Johannese poeg, kas sa armastad mind?“ Kummaline küsimus. Küsida reeturilt, kas ta armastab Teda, kelle ta on maha salanud, on reetnud ...
Kõige rängem on reetmine just nende poolt, kes on meile kõige lähedasemad, kõige armsamad. Kui meile või meie kohta ütleb halvasti, salgab meid maha inimene, kes on meile võõras või antipaatne, siis on see küll ebameeldiv tunne, aga sisemiselt see meid eriti ei puuduta. Seevastu võib meie jaoks olulise ja armsa inimese vaikimine, teadmine, et tal on meie pärast häbi, meie pärast valus, olla hullem karistus kui füüsilise valu kannatamine.
Muidugi me püüame hoiduda kurja tegemisest – me püüame eriti just oma armsaid hoida, neid kannatustest säästa, aga ... me oleme patused inimesed. Piltlikult öeldes võitlevad meie sees hea ja kuri. Kord saavutab võidu üks, kord teine. Me püüame elada õigesti, püüame teha head, kuid mõnikord me teeme ka vigu, mõnikord teeme väga haiget – ka neile, eriti just neile, keda armastame üle kõige, sest nad on meile kõige lähedasemad, on usaldanud meid nii palju, et lubanud meid oma lähedusse.
Kuid see ei tähenda ju, et me neist ei hooliks, et armastus ja headus meie seest oleksid kadunud. Kui seda meie sees ikka üldse on olnud. Aga kas need, kellele me oleme haiget teinud, samuti seda usuvad? Kas nad julgevad meid veel usaldada? Kas me ise julgeme ennast veel usaldada? Kas meie Jumal julgeb meid veel usaldada? Kuidas saame me kindlad olla, et see, mida meile pihitalituses kuulutatakse – „Sinu patud on sulle andeks antud“ –, on Jumala tõeline mõte, mitte vaid tühjad sõnad, millega Jumal varjab Talle hinge jäänud vimma? Mida meile ütleb meie Issand, kui me iseendas pettununa ja häbenevana viimsel kohtupäeval Tema ette astume?
Küsides süümepiinades vaevlevalt Siimonalt, kas too teda armastab, tahab Jeesus talle meelde tuletada, et kuigi Siimon ise end hukka mõistab, on temasse jäänud ometi midagi, mida ta pole kaotanud. Miski, mis on jääv, miski, millele toetudes saab edasi minna. Mõnikord ka oma tehtud vead heastada. Siimon on hinnanud oma võimeid üle, on raskel hetkel küll salanud, et ta oma Issandat tunneb, on löönud araks, põgenenud, aga ta pole kunagi loobunud oma õpetajat armastamast. Ja ta saab oma armastust ka tõestada: saab tõestada iseendale, teistele ja mis kõige tähtsam – oma Issandale. Saab tõestada, et langemine oli vaid juhuslik episood, vaid üksik nõrkushetk. Siimon kinnitab Jeesusele kolmel korral, et too on talle armas. Jeesus ei kuuluta talle seepeale pattude andeksandmist, kuid niisamuti, nagu Siimon on kolmel korral kinnitanud oma armastust, niisamuti kolmel korral annab Jeesus talle käsu: „Hoia mu lambaid kui karjane.“ Jeesus kordab oma käsku erinevas sõnastuses kolm korda. See on käsk, mis peab Siimonale meelde jääma. See on talle kingitud uus võimalus. Jeesus usaldab Siimona kätte selle, mis on Talle kõige kallim, need, keda Ta on nimetanud oma lammasteks, need, kelle nimel Ta on andnud oma elu. Inimesed, kes Temasse usuvad. Kas saab olla üldse suuremat usaldust? Sellist ülesannet saab usaldada vaid sellele, kelle ustavusse kõhklematult usud, kellele oled tema eksimused täielikult andeks andnud.
Jeesus on võrrelnud ennast hea karjasega. Hea karjane hoolitseb oma karja eest, juhib neid rohumaadele, et neil oleks küllaldaselt toitu, toob tagasi karjast eemale eksinud, kaitseb murdjate metsloomade eest. Hea karjane märkab iga lammast, tema jaoks on oluline igaüks neist. Ta on valmis nende päästmise nimel vaeva nägema. Hea karjane annab oma elu oma lammaste eest. Teame, et Peetrust ootas ees samasugune saatus nagu Jeesustki – vägivaldne surm, ristisurm oma lammaste eest. Ta hukkus märtrina kristlaste tagakiusamise ajal. Hukkus koos nendega, kelle karjaseks Jeesus oli ta määranud. Hukkus sellepärast, et temastki oli saanud hea karjane – ustav karjane. Armastava südamega karjane. Mees, kelle armastust kinnitasid tema teod. Mees, kes oli kogetud andestuse, halastuse ja armastuse tulemusel muutunud tugevamaks, saanud võitu oma nõrkusest, saanud ise halastuse ja armastuse jagajaks.
Kui me alandume Jumala ette ja tunnistame Temale oma patud, siis on Jumala küsimus meile samasugune, nagu kõlas kord Jeesuse küsimus Siimon Peetrusele. „Kas sa armastad mind?“ Kui vastame jaatavalt, siis ütleb Ta meilegi: „Siis hoia mu lambaid kui karjane.“ Kuigi meie tänapäeva jumalateenistusel on see küsimus ja vastus teisiti sõnastatud, on see sisult seesama. Me oleme kõik kellegi lapsed, vanemad, õed, vennad, töökaaslased, sõbrad, teekaaslased, naabrid. Alati leidub meie kõrval keegi, keda armastada, kelle eest hoolt kanda, keegi, kes vaatab meie poole lootusega. Jumal usaldab nad meie hoolde, meie kaasinimesed, oma lambad. See, kuidas me nende eest hoolitseme, kuidas neist hoolime, on meie vastus Jumala küsimusele, kes me Teda armastame. „Armastuse ja ustavusega lepitatakse süü,“ öeldakse õpetussõnades (Õp 16:6). Palugem siis endile jõudu armastada ja jääda ustavaks.
PALVE: Issand, halasta meie peale. Anna andeks, kui jääme alla oma võitlustes hirmuga. Anna andeks, kui eksime teadmatusest ja rumalusest. Ära lase patul meid endast lõplikult eemale tõrjuda. Aita meil jääda ustavaks ja täita neid ülesandeid, mida sina ise meile oled andnud. Kingi selleks ise meile jõudu ja tarkust. Kingi armastust, mis iial otsa ei lõpe.
(Foto: Heidi Tooming)
