„Ja pärast Issanda sulase Moosese surma kõneles Issand Nuuni poja Joosuaga, Moosese teenriga, öeldes: „Mooses, mu sulane, on surnud. Ja nüüd võta kätte, mine üle Jordani, sina ja kogu see rahvas, maale, mille ma annan neile, Iisraeli lastele! Ükski ei suuda sulle vastu panna kogu su eluajal; nõnda nagu ma olin Moosesega, nõnda ma olen sinuga, ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.
Ole ainult vahva ja hästi tugev, tehes hoolsasti kogu Seaduse järgi, mille mu sulane Mooses sulle andis; ära kaldu sellest ei paremale ega vasakule, et sa võiksid teha targasti kõikjal, kuhu sa lähed. Eks ole mina sind käskinud: „Ole vahva ja tugev! Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed!““ (Jos 1:1–9).
Eelseisva kolmapäeva öösel seisab meil ees järjekordne aastavahetus. Aastavahetus on eriline aeg. Kuigi me teame, et tegelikult muutub vaid üks number kalendris, on meil ometi tunne, et muutub veel midagi – või vähemasti me tahame, et miski muutuks. Meie elu. Just aastavahetusel on inimestel kombeks teha kokkuvõtteid nii möödunud aastast kui ka kogu oma elust ja just siis annavad inimesed üksteisele ja eelkõige just iseendale kõige rohkem lubadusi. Lubadusi saada paremaks, jätta maha halvad harjumused, alustada uut elu. Aastanumbri muutus on justkui tähis, stardijoon, millelt on hea alustada.
Inimese elu on kombeks võrrelda rännakuga: teekonnaga, mis viib sünnist surmani. Ristiinimestena loodame, et meie maine teekond lõpeb ükskord tõotatud maal nagu Iisraeli rahvalgi. Meie jaoks aga ei ole tõotatud maa mitte koht, kus voolavad piima- ja meejõed, vaid taevariik, kus, nagu kirjutab Ilmutusraamat: „Jumala telk on inimeste juures ning tema asub nende juurde elama. Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam, ega leinamist, ega kisendamist ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud“ (Ilm 21:3–4).
Teele tõotatud maa poole asuvad paljud. Enda muutmise teele asuvad paljud. Kuid – kui palju neist teeleasujatest, uut elu alustajatest, ka sihtpunkti jõuab? Kui paljudel õnnestub elada „uue ja parema inimesena“ kauem kui paar nädalat? Elu on näidanud, et vähestel. Kellel on selline kogemus, kes on püüdnud oma elu otsast alata, ennast muuta, saada paremaks, teab, et see pole sugugi lihtne. Võiks öelda, et hoopis lihtsam on muuta maailma kui iseennast. Miks? Sest reeglina võtab inimene siis, kui ta otsustab ennast ja oma elu muuta, arvesse vaid iseennast, oma tahtmist, oma jõudu. Varusid, mis võivad olla väiksemad, kui me ise arvame. Ja veel peame teele asudes arvestama asjaoluga, mille sageli unustame: me ei ela siin ilmas üksi ega saa ka oma elu muuta, elurännakut rännata üksi. Ja see toob kaasa mõningaid komplikatsioone, nõuab täiendavaid jõuvarusid.
Pühakirjatekstist loeme, et Jumal käsib Joosuat tema rännaku alguses, et ta järgiks hoolega käsuõpetust, mida Tema Moosese kaudu on Iisraeli rahvale andnud, ja tõotab, et kui Joosua seda teeb, siis õnnestub ta teekond ja tal on kordaminek. Kindlasti peaksime seda Jumala soovitust alanud aasta teedele asudes meeles pidama meiegi. Ainult siis, kui järgitakse Jumala käske, võib teekond hästi õnnestuda, vaid siis ootab ees kordaminek. Jumala käsud, Tema õpetused, ei ole ju mõeldud inimeste kiusamiseks, nende vabaduse mõttetuks piiramiseks, vaid abivahenditeks, juhisteks, kuidas pikal rännakul on võimalik üksteisega paremini läbi saada, üksteisega arvestada. Omavahel vaenus olev, kaklev ja vaidlev seltskond ei suuda rasket teekonda lõpetada. Nad takistavad üksteise edasijõudmist ja hävitavad lõpuks üksteist. Eks ole selle tõestuseks ka Iisraeli rahva lugu: nendest, kes põgenesid Egiptuse orjapõlvest, jõudis tõotatud maale vaid kaks. Pika ja raske kõrberännaku ajal ülejäänud hukkusid, sest kaldusid pidevalt Jumala käskudest kõrvale, nurisesid, virisesid, kummardasid ebajumalaid. Tõotatud maale jõudsid alles nende lapsed.
Pole juhuslik, et Jumal Joosuaga kõneldes talle kolmel korral rõhutab: „Ole vahva ja tugev.“ Taevatee pole lihtne, see pole sile, see on täis takistusi ja komistuskive. Ei – mitte Jumal pole neid inimestele tee peale veeretanud, vaid inimesed on seda ise teinud. Me oleme loonud ja loome pidevalt endale ise taevateele takistusi oma laiskuse, arguse, rumaluse, ahnuse, kangekaelsuse ja muu taolisega. Ise endale loodud takistustest peame ise üle saama. Jumal ei saa, keegi ei saa kõndida inimese asemel temale määratud teed: oma tee tuleb inimesel endal lõpuni käia, takistustest üle saada, komistuskividest mööduda. Kust aga võtta vahvust ja tugevust, kui takistused näivad ületamatud? Ka sellele küsimusele vastab Jumal. Kui Ta käsib Joosual olla vahva ja tugev, siis Ta ka ütleb, kust see vahvus ja tugevus peavad tulema. Ta ütleb Joosuale: „Ole vahva ja tugev. Ära kohku ja ära karda, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed.“
„Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed“ – selles on vahvuse, jõu ja vapruse võti. Selles on sihtpunkti, tõotatud maale, taevariiki, päralejõudmise võti. Jumala, kõigeväelise Looja ligidalolus. Kui Tema on meiega, kui me rändame oma eluteed ühes Temaga, siis pole meil ju tõesti midagi karta. Ja tegelikult isegi pole vaja millegi pärast muretseda. Me teame ju, et Jumal annab meile kõik, mida on eluks vaja. Ei ole olukorda, millest Jumala abiga poleks võimalik väljapääsu leida. Jumal on tulnud meie juurde, saanud meie teejuhiks ja teekaaslaseks oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu.
Teel taevariigi poole, asudes uuele teelõigule, mille tähiseks elukaardil saab „aasta 2026“, palugem Jumala kinnitust ja julgustatust kaasa sellele teekonna etapile.
Jumal, meie Isa taevas. Ole meiega ka sellel, eeloleval neljapäeval algaval rännakuetapil, mis saab nimetuseks „Issanda aasta 2026“. Aita elurännakul toetuda Sinu tõotusele, et Sina ise oled oma Poja, Jeesuse Kristuse kaudu meie kõrval igal päeval kuni maailma ajastu otsani. Kingi rännakul jõudu, kingi vaprust. Kingi tarkust hoiduda Sinu lähedusse, kuulata Sinu häält ja lasta ennast juhtida Sinu tahtel. Tänu olgu Sulle, meie Jumal, nüüd ja igavesti!
