„Õigete tee on tasane, sina sillutad siledaks õigete raja. Issand! Me ootame sind ka su kohtumõistmiste teel, hing igatseb su nime ja su mälestust. Mu hing igatseb sind öösel, vaimgi mu sees otsib sind, sest kui sinu kohtumõistmised tabavad maad, õpivad ilmamaa elanikud õiglust.
Leiab aga õel armu, ei õpi ta õiglust, õigusemaalgi teeb ta ülekohut ega näe Issanda kõrgust. Issand, sinu käsi on tõstetud kõrgele, aga nad ei näe seda. Nähku nad siis su püha viha rahva pärast ja häbenegu! Jah, neelaku neid tuli kui sinu vaenlasi! Issand, sina saadad meile rahu, sest kõik meie teodki oled sina teinud“ (Js 26:7–12).
Oh seda teelolemist. Hoopis põnevam on sõita kurvist kurvi, kogeda kogu aeg midagi uut ja hämmastavat. Tasane tee tundub kuidagi igav ja üheülbaline. Kui mõelda veel Kristuse tulemisele, siis peame ju tõdema, et see ei ole Piiblile toetudes mingi jalutuskäik täis rahu, lillekesed kahel pool siledat teed. Tahaks lausa siin Jesajaga vaielda. Isegi aega me loeme enne ja pärast Kristust. See tähendab, et muutus oli nii suur, et meie kalender tuli ümber teha. Tõsi, see võttis päris hulga aega, sest algul elasid kristlased Jeesuse taastulemise ootuses.
Varakristlikus dokumendis, nn Kirjas Diognetosele, öeldakse: „Elades kreeklaste ja barbarite linnades, nõnda kui igaühele on osaks saanud, ning järgides maa kombeid rõivastuses, toidus ja muus elus /---/ igasugune võõrsilolek on neile kodumaaks ja iga kodumaa võõrsilolekuks. Nad viibivad maa peal, kuid elavad taevas.“ Nendes sõnades kajastub rõõm, vabadus ja üksjagu meeletustki. Jälle kuidagi keeruline on mahutada nende elu „tasase tee“ alla. Tõsi, Mäejutluses kõneleb Jeesus, et „tasased pärivad maa“. See aga ei tähenda häirimatut rahuseisundit, rääkimata ükskõiksusest või kõigist kirgedest vabaks saamist. Küsimus on selles, et kristlane ei muutuks ajaloo tormide ja ühiskondlike mullistuste sees araks ega satuks meeleheitsesse. Ta ärgu unustagu, et tal on midagi paremat kullast või tiibrakettidest. Midagi, mis ei allu ajastu ahistavatele nõuetele ega poliitiliste liidrite soovmõtlemisele.
Maailm ei näe Jumala „ülestõstetud kätt“. Neil ei ole „õigete“ silmi, et mõista ja taibata mis on tõeliselt oluline, ja seepärast muutub nende õiglus ebaõigluseks, õigusest saab ülekohus, rahu asemel levib vägivald ja vaenamine.
Prohvet Jesaja on usule kutsuja prohvet. Tema kuulutus on suunatud rahvajuhtide vastu, kes kipuvad usaldama rohkem kasulikke sobinguid ja liidulepinguid, mille abil nad tahavad kindlustada oma võimu igasuguse häda vastu. Jesaja kuulutab sellel kadu. Vähe sellest. Prohvet viitab hoopis uuele Jumala rahvale. Uuele osaduskonnale, kes tõepoolest igatseb kasvada tões ja kelle igatus on üksnes Jumal ja Tema tõde.
PALVE: Issand, kingi meile usku, mis tõepoolest igatseb, et selle maailma pale mööduks ja Sinu tahtmine sünniks, hoolimata sellest, kas see on kooskõlas meie ootuste ja arusaamadega. Sina oled lubanud, et Sinu riik tuleb. Me täname Sind, et Sa oled seda oma sõnas ilmutanud. Aamen.
