„Aga kui variserid said kuulda, et Jeesus oli sulgenud saduseride suu, kogunesid nad sinna. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates: „Õpetaja, milline käsk Seaduses on suurim?“ Jeesus vastas talle: „„Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega!“ See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.““ (Mt 22:34–40).
Lugesin kord maailmakuulsast Vene väejuhist Aleksandr Suvorovist. Ta elas ja tegutses paarsada aastat tagasi, mil Venemaal valitses alles pärisorjus. Too väejuht oli rikas mees, kellele kuulusid paljud mõisad ja hulgaliselt inimesi, pärisorje, kes nendes mõisates elasid ja tööd tegid. Too väejuht kuulis, et ühes tema mõisas ei taha noored miskipärast abielluda, kurdavad, et ei leia endale sobivat paarilist. Loomulikult kandis seetõttu kaudset kahju ka tema: pole perekondi, pole ju ka lapsi, tulevasi töötegijaid. Konkreetse mehena, olles väejuhina harjunud käsutama sõdureid, lahendas too väejuht probleemi lihtsalt. Ta rivistas abiellumisealised noormehed ja neiud pikkuse järjekorras kahte viirgu: neiud ette, noormehed nende taha, andis käskluse: „Parem pool, sammu marss!“ ja juhtis nad kirikusse, kus toimus kõigi paaride laulatus. Kes kellega vastavalt pikkusele oli kokku sattunud, see sellega ka paari pandi. Armastus? Ilusad tunded? Mõnel paaril ehk aja jooksul tekkisidki, teised pidid selle isanda poolt peale sunnitud valiku välja kannatama ja sellega elama, kuni surm nad lahutas.
Eilse pühapäeva teemaks oli suurim käsk. See on õigupoolest kaksikkäsk, mis kokkuvõtlikult kõlab nii: „Armasta Issandat, oma Jumalat, üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast.“ Tundub, nagu tahaks Jeesus meidki, kes me tahame olla Tema järelkäijad, Tema õpilased, vägivaldselt paari panna, isegi mitte paari panna, vaid lausa armastuse kolmnurka tekitada.
Jumala armastamise käsuga meil ilmselt probleeme ei teki. Jumal, Looja, kes on meile kinkinud elu ja kõik hea ja ilusa, mis selles elus on, kes tõotab meile, et kui me teda armastame ja ennast Temast ei lahuta, võime isegi pärida igavese elu – no miks mitte armastada seda, kes on nii hea ja helde? Pealegi tundub, et see armastus on üsna abstraktne: armastatu on kaugel ja kõrgel. Kuigi me Tema häid ande vastu võtame, Tema hooliva armastuse soojuses saame mõnuleda, ei ole Ta ometi meil pidevalt n-ö füüsiliselt kõrval ja silme all, nii et sageli lihtsalt unustame Tema olemasolu ja võime endale ette kujutada, et kõik hea, mis meil on, on olemas lihtsalt iseenesest. Meelde tuleb Ta meile jälle siis, kui meil on millestki puudus või vajame abi.
Kaasinimeste armastamisega on lugu aga palju keerulisem. Nemad on meie silme all, meie kõrval, igal päeval koos kõigi oma puuduste ja vigadega. Sageli muudavad nad enda armastamise väga raskeks: nad on tänamatud, kiuslikud, julmad, mõistmatud, hoolimatud egoistid – jne, jne. Küllap suudame soovi korral leida igast inimesest mingi vea, midagi ebameeldivat, mis teda armastamast takistab. Aga ärgem unustagem, et nii nagu meie leiame teiste juurest palju ebameeldivat, nii leiavad teised meiegi juurest. Mitte keegi ei ole absoluutselt ideaalne, ilma puuduste ja vigadeta. Mitte keegi ei ole kõigi poolt armastatud.
Mitte juhuslikult ei moodustanud Jeesus oma vastusega seadusetundjale n-ö armastuse kolmnurka: inimene, teine inimene, Jumal. Ja mitte juhuslikult ei paigutanud Jeesus selle kaksikkäsu puhul esikohale käsku „Armasta Issandat, oma Jumalat, üle kõige!“. Mitte juhuslikult ei tule targad inimesed, kes on otsustanud abielluda, luua perekond, pühakotta altari ette, et kutsuda Jumal oma abiellu kolmandaks, paluda Jumalalt õnnistust oma abielule, mille nad on sõlminud kauni tunde, omavahelise armastuse tõttu. Jumal, armastus Jumala vastu, on inimestevahelise armastuse, tõelise ja kestva armastuse aluseks.
Kõigil meil on puudusi, me kõik teeme vigu, teeme vahel haiget oma kaasinimestele, ka kõige lähedasematele ja armsamatele. Saame ise haiget kaasinimeste ütlemiste või tegude tõttu. Kuid me teame, et Jumal suudab meid kõigele vaatamata armastada, Ta hoolib meist. Samamoodi hoolib Ta ka neist, kes meile inimestena eriti ei meeldi. Nemadki on Jumala looming, Tema lapsed. Kui me kedagi tõeliselt armastame, siis suudame armastada või siis vähemalt taluda neid, keda meie armastatugi armastab ja hindab. Jumal tegutseb, annab oma armastust tunda, teiste inimeste kaudu. Nii peame meie, kui me Jumalat armastame, oma armastust Tema vastu väljendama oma kaasinimeste suhtes tehtavate armastustegude kaudu. Teisiti pole meil seda kuidagi võimalik näidata. Üksnes paljasõnalistest väidetest, et me Teda armastame, jääb Jumalale väheks. Ega meiegi ju usuks Jumala armastust, kui me seda ise Tema andide kaudu ei kogeks.
Pidagem siis meeles ja püüdkem mitte unustada lisaks Jumalale armastada ka oma ligimesi, et täita suurimat käsku, saamaks üha täielikumalt osa Jumala armastusest, mis on meie õnneliku elu aluseks.
PALVE: Jumal, aita meil näha oma kaasinimesi oma silmadega, armastuse silmadega. Aita armastada neid, nõnda nagu me armastame Sind.
