„Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast seina. Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba: kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas. Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!“ Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus suitsuga.
Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel; sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.“ Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta oli pihtidega altarilt võtnud. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.“ Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?“ Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“ (Js 6:1–8).
Piibel kõneleb tihti läbi võimsate piltide ja sümbolite, mille kohta lõplikult on väga raske midagi ammendavat ütelda. Jesaja kutsumise lugu on üks sellistest. Imeline sekkumine ühe mehe ellu on Piiblis lausa poeetiliselt sõnastatud. Pühakirjas kirja pandu erineb suuresti nii mõnegi kirjamehe „ilusast“ ja „sügavast“ kõnest. Või nagu Mircea Eliade ühes essees on öelnud: „Mis minusse puutub, siis käib mul üle jõu lugeda inimese kirjatööd, kes üritab iga hinna eest öelda kõike „ilusasti“ või „sügavalt“. Iseäranis kui see „ilus“ ja „sügav“ ei kuulu klassikalisse kaanonisse, vaid on autori enese avastus, tema isiklik märk. Mulle tundub, nagu näeksin, kuidas ta omaenese mõtteid kuulab ja kirjutamise ajal iseennast imetleb.“ Piiblis kirja pandu annab aga teada Jumala tahtest ja sunnib inimest päriselt enda elu eest vastutust võtma.
16. sajandi alguses esitas Kopernik teooria, et vastupidiselt tollal üldlevinud seisukohale ei tiirle mitte Päike ümber Maa, vaid Maa ümber Päikese. Kui me otsime oma kutsumust elus, siis asetame ka meie esialgu iseennast maailma keskpunkti ja üritame sellest lähtudes sihte seada – mõeldes seejuures ehk, et Jumal on osa meie elust. Meie suur ego on siin risti-rästi me jalus. Mõni aeg hiljem võime aga kogeda isiklikku „koperniklikku pööret“, taibates, et mitte Jumal pole osa meie elust, vaid meie oleme osa Jumala elust. Ehk aitab see meil paremini mõista usupuhastuse tegelikku tähendust. On ju mõne päeva pärast usupuhastuspüha. Jaani kirikus toimub sel puhul praostkondlik ühine jumalateenistus õhtul kell 18. Kokku saavad need, kes on saanud oma kutse. Mis siis, et enamasti mitte nii jõulise sekkumisega, kui see Jesajal oli, aga mine sa tea, kuidas meie kõikidega on olnud, enne kui oleme Kristuse pärast kokku saanud ja kokku jäänud.
Nii see on, et me ei ole saanud usklikuks mitte seetõttu, et usu uuendaja Martin Luther kirjutas oma Väikese Katekismuse ja palju muudki veel, vaid sellepärast, et on toimunud kohtumine meie ja Jumala vahel. Jumal tuli meie keskele, Jumal tuli meie ellu ja kõik seni kogetu hakkas paistma teises valguses. Sinu enda hinges toimus otsustav pööre. Vahel on see olnud nii tungiv, nii jõuline, et ainuvõimalik oli vastata Jesaja kombel: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!“
Suured tõed avastatakse justkui kogemata. Surma, armastust, hinges toimuvaid imelisi liigutusi leiame ja tunneme kogemata. Vähe sellest. Vahel läheb hulk aega mööda, enne kui mõistame, et oleme neid tunda saanud.
Lugu Jesaja kutsumisest on kirjutatud imelises keeles, nägemusena, ent see kirjeldab just sellist vaatenurga muutust meie kutsumuse avastamisel, ja jätkuval taasavastamisel. See on lugu inimolendi ärkamisest tema tegelikku olukorda. Kate eemaldatakse ja Jesaja silmab Jumala reaalsust. See on nägemus millestki nii täiuslikust, et Jesaja märkab kogu oma olemusega iseenda sügavat ebatäiust – „Häda mulle!“
Tulise söega tehakse tulevase prohveti huultele lepituse märk. Alles siis on ta valmis andma oma jaa-sõna. Nüüd on ta puhas, et kuulutada ja julgustada oma rahvast, kes, nagu me pühakirjast lugeda võime, ei võta tema kuulutust kuigi hea meelega vastu.
Alexander Genis: „Jumalast ei saa kirjutada, kuid Temast saab lugeda – et õppida küsimusi sõnastama. Küsime: „Kas Jumal on olemas?“ – see on päevane küsimus, mille vastus muudab vähem, kui me arvame või kardame. Aga öösel, kõige pimedamal tunnil, löövad meid tummaks teised küsimused: mida me Jumalalt õigupoolest tahame? Ja, mis veel hullem, mida tahab Tema meilt?“
PALVE: Issand, kingi meile usku, mis loob päriselt meie elud uueks, aitab meil püsida Sinu näidatud teel ja võita koos Sinuga kõhklused ja katsumused. Sina julgustad meid, öeldes: „Ära karda!“ Sina tunned teed, mida meil tuleb käia, aita meil kasvada usalduses Sinu väe Vaimu läbi. Aamen.
