„Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: „Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: „Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?“ Tema lausus neile: „See on vihamehe töö.“ Siis küsisid sulased temalt: „Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?“ Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: „Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!““ (Mt 13:24–30)
Kas pole kummaline, et kui Jumal loob maailma, Tal on käepärast kõik võimalikud materjalid, siis ütleb pühakiri, et Ta valib inimese valmistamiseks miskipärast just mulla. See on materjal, milles peituvad tohutud võimalused, kuid mis vajab nende avaldumiseks välispidist toimet, kõrvalist abi. Kui me hoiame mingit kogust mulda lihtsalt kodus toanurgas mõnes potis või kastis, siis võib see seal seista aastaid, aastakümneid, aastatuhandeidki. Ei ole sellest kasu ega kahju. Kõik aga muutub, kui heidame sellesse mõne seemne, kastame seda, asetame poti valguse kätte ja õigele temperatuurile. Juba varsti tärkab sealt siis midagi uut: seemnest, mille oleme mulda heitnud, tärkab taim. Muld, pinnas koostoimes valguse, vee ja soojusega annab sellele uue kvaliteedi.
Apostel Paulus on kirjutanud: „Jumala põllumaa olete teie“ (1Kr 3:9). Inimene on loodud Jumala põllumaaks. Määratud kandma Jumala külvatud vilja. Erilist, vilja. Vilja, mis jääb kestma igavesti. Sellist vilja, mida ei saa kanda see osa mullast, mida Looja inimese loomiseks välja ei valinud. Inimene peab kandma vilja, mis väljendub maailma muutvates, seda uueks ja paremaks ja imelisemaks paigaks loovates tegudes. Õhkkonna loomises, tingimuste loomises, et hea ja ilus vili saaks kasvada. Meil on võimalus ja ülesanne kanda edasi elu, sedasama, millele Jumal kord alguse andis.
Meie tänases kirjakohas kujutab Jeesus meid, inimesi, aga hoopis seemnena. Ta ütleb selle tähendamissõna seletuses: „Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad“ (Mt 13:38). Kuningriigi poegade ja tütardena heidetakse meid külvaja, Inimese Poja poolt seemnetena maailma põllule, kus peame kõrvuti kasvama kurja poegadega. Jagama nendega seda piiratud ressurssi, mida viljakas maa endast kujutab. Maa on suurim väärtus, sest seda ei tule kuskilt juurde. Jumal ja kuri võitlevad selle maailma pärast, viljaka, elu edasi andva territooriumi pärast. Võitlevad meie hingedes, võitlevad meie kaudu.
Kui seeme visatakse mulda, siis ta muutub. Mullas oleva toitva väe, väljastpoolt tuleva soojuse ja niiskuse toimel, kõige selle koosmõjul algab muutumise ja uuestisündimise protsess. Osa mulda heidetud seemnest hävineb, sureb. Osa aga hakkab kasvama, kogub endasse seda väge, mis on mullas. Kui muld on hea ja sinna heidetud seeme hea, ja tingimused kasvamiseks soodsad, siis on sellel uuel loodul väge nii palju, et ühest seemnest võrsub mitu viljapead ja igal võrsunud viljapeal on seemneid juba mitukümmend. Nendes on säilinud midagi endisest, mulda heidetud seemnest, kuid on ka midagi hoopis uut, mille nad on saanud kasvukeskkonnast, mullast.
Nii on ka inimestega: igas sündivas inimeses on midagi tema vanematest, kuid kasvades omandavad nad ümbruskonnast ka midagi uut, mis teeb nad erilisteks, vanematest erinevateks, uuteks inimesteks, ainukordseteks. Andes edasi elu, on nende lastes omakorda midagi neist, kuid jällegi lisandub midagi väljastpoolt, kasvukeskkonnast. Ükski seeme ei ole oma eelkäija koopia, ta on midagi hoopis erilist, midagi uut. Seega, olles ühelt poolt Jumala põllumaa, oleme samal ajal selle kaudu, mida anname, kuidas me oma elu ja sõnadega teiste inimeste elu muudame, ka Tema seemneks: seemneks neile, kes tulevad pärast meid, oleme seemneks maailmale.
Niisiis – seeme kogub oma väe mullast. Pinnas, millest ta võrsub, mis on teda toitnud, saab osakeseks temast. Mida ta on vastu võtnud, seda kannab ta ka edasi. Kui pinnas, milles ta ise on kasvanud, on olnud hea, on seemnel hea sisu, mida ta siis kannab edasi. Kui aga pinnas, milles seeme on kasvanud, on halb, siis on loomulik, et tal pole ka midagi head edasi anda.
Juba pühakirja alguses kõneldakse sellest, kuidas saab alguse umbrohi, meie tähendamissõnas siis raihein. Kui Jumal paneb esimesed inimesed harima paradiisiaeda, kasvatama taimi endale toiduseks, siis annab ta neile vaid ühe keelu – keelu süüa hea ja kurja tundmise puu vilja, et nad ei sureks. Ja esialgu inimesed seda Jumala sõna, Tema keeldu ka kuulavad. Siis aga ilmub kuri mao kujul inimese juurde ja ütleb oma sõna: „Te ei sure, kui te keelust üle astute ja seda vilja sööte. Te saate hoopis Jumala sarnasteks, tundes head ja kurja.“ Kaks sõna: Jumala sõna ja kellegi teise, hoopis vastupidise sisuga sõna. Kelle sõna kuulata? Esimesed inimesed valisid selle kellegi teise. Lasid võõra sõna, võõra meelsuse oma hinge. Ja nad said tundma head ja kurja, aga ühes sellega lasid nad oma hingepõllule ka sõnakuulmatuse ja kurjuse, hirmu ja kättemaksuhimu, mis nende mulla, nende järglaste kasvukeskkonna alatiseks ära rikkus. Nakatas nende seemne isepäisuse, kurjuse, viha, hirmu ja kättemaksuhimu viirusega. Ja Jumal ütles inimesele: „Oma palehigis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest oled sa võetud“ (1Ms 3:20).
Mida me oma hingepõllule mulda toitva ainena vastu võtame, selline on ka vili, mida me kanname, seeme, mis viib elu edasi. See, mis meie elust järele jääb. Jumal külvab meid ümbritsevasse pinnasesse toitvat väge oma sõna ja sakramendi kaudu. Kuri ehk kurat tegutseb samuti oma sõna kaudu. Kirikus, jumalateenistustel, saame kaasa Jumala Sõna väge, kuid lahkudes kirikumüüride vahelt, avame oma nutiseadmetes infokanalid, avame ajalehed, ajakirjad, kuulame meediat. Ja paraku sealt tulev lämmatab mõnikord suure osa sellest heast, mida oleme pühakojast saanud. Tulevad nn sõbrad ja head tuttavad, kes meie mõtted pühakojast ja jumalasõnast üsna kaugele juhivad. Kas me valime, mida me kuulame, mida me loeme, kellega suhtleme? Me ju saame valida oma vaimutoitu. Kas ja kui palju me seda aga teeme?
Raihein on väljanägemiselt tärkamisel ja kasvuperioodil esialgu üsna nisu moodi. Väljanägemiselt on sarnased ka inimesed, on nad siis Kuningriigi pojad või kurja pojad. Tõde selgub siis, kui viljad on valminud. Mitte oras ja kõrs, vaid vili on vahetegemise aluseks. Jeesus on öelnud: „Nende viljast tunnete nad ära. Hea puu kannab head vilja, halb puu aga halba vilja“ (Mt 7:17),
Inimese poeg, meie Issand Jeesus Kristus oma ristisurmaga, mil Temagi pandi seemnena hauda, muutis midagi. Tema elu vili, seeme, mida Ta kandis, pärand, mida Ta edasi andis, oli nii hea ja nii vägev, et Jumal laskis sellel viljal kestma jääda, et kanda edasi uut elu, garanteerida elu jätkumine igavesti. Ka meie, olles ristimises ühendatud Kristusega, võime saada ja tegelikult peaksimegi saama seemneteks, mis kannavad edasi parimat, mida Jumal on loonud ja kinkinud, seemet, mis on igavese elu edasikandjaks.
Ja kui me oleme saanud sellisteks seemneteks, siis sünnib see, mida ütleme muldasängitamisel tõotusena kaasa neile, kelle elurännak on lõppenud: „Mullast äratab sind meie Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles. Jumala riigis, tema põldudel, saame me ülestõusmise päeval taas tärgata, et kanda edasi uut elu, mis kestab igavesti.“
