„Naaman, Süüria kuninga väepealik, oli oma isanda silmis suur mees ja kõrgesti austatud, sest tema läbi oli Issand andnud Süüriale võidu. See vapper mees oli aga pidalitõbine. Kord olid süürlased käinud röövretkel ja toonud Iisraelimaalt vangina kaasa väikese tüdruku, kes teenis Naamani naist. See tütarlaps ütles oma emandale: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll see teeks tema pidalitõvest terveks!“ Siis läks Naaman ja jutustas oma isandale, öeldes: „Nõnda ja nõnda rääkis see tütarlaps, kes on Iisraelimaalt.“ Ja Süüria kuningas ütles: „Võid minna, aga tule, ma läkitan kirja Iisraeli kuningale!“
Ja ta läks ning võttis enesega kaasa kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme pidurüüd. Ja ta viis Iisraeli kuningale kirja, milles öeldi: „Kui nüüd see kiri jõuab sinu kätte, vaata, siis olen ma läkitanud sinu juurde oma sulase Naamani, et sa teeksid ta pidalitõvest terveks.“ Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata ja teha elavaks? Sest see läkitab minu juurde, et ma teeksin mehe pidalitõvest terveks. Kuid mõistke nüüd ja nähke, et ta otsib minuga tüli!“ Aga kui jumalamees Eliisa kuulis, et Iisraeli kuningas oli oma riided lõhki käristanud, siis ta läkitas kuningale ütlema: „Miks sa oled oma riided lõhki käristanud? Tulgu ta ometi minu juurde, siis ta saab teada, et Iisraelis on prohvet!“ Siis tuli Naaman oma hobuste ja vankritega ja peatus Eliisa koja ukse ees. Ja Eliisa läkitas käskjala temale ütlema: „Mine ja pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks!“ Aga Naaman sai vihaseks ja läks ära ning ütles: „Vaata, ma mõtlesin, et ta tuleb kindlasti ise välja mu juurde ja seisab siin ning hüüab Issanda, oma Jumala nime, viipab oma käega tema asupaiga poole ja parandab nõnda pidalitõve. Eks ole Damaskuse jõed Abana ja Parpar paremad kui kõik Iisraeli veed? Kas ma nendes ei või ennast pesta ja puhtaks saada?“ Ja ta pöördus ning läks ära vihasena. Aga tema sulased astusid ligi ja rääkisid temaga ning ütlesid: „Kui prohvet oleks nõudnud sinult midagi suurt, kas sa siis oleksid jätnud tegemata? Seda enam siis nüüd, kui ta sulle ütles: „Pese ennast, siis sa saad puhtaks!“ Siis ta läks alla ja kastis ennast seitse korda Jordanisse, jumalamehe sõna peale: tema ihu paranes väikese poisi ihu sarnaseks ja ta sai puhtaks. Siis ta läks tagasi jumalamehe juurde, tema ja kogu ta saatjaskond; ta tuli ja astus tema ette ning ütles: „Vaata, nüüd ma tean, et kogu maailmas ei ole Jumalat mujal kui ainult Iisraelis. Võta siis nüüd see tänuand oma sulase käest!“ (2 Kn 5:1–15).
Süüria kuninga väepealik oli haigestunud pidalitõppe. Ränk haigus, mis näiteks Iisraelis tähendas kogukonnast pagendamist. Kuningas pidas lugu oma väepealikust ja kui too palus luba minna Iisraeli, et seal üks prohvet võiks ta terveks teha, siis luba ka anti. Ja mitte ainult. Kuningas andis kaasa kirja Iisraeli valitsejale, et ta tema väepealikku aitaks.
Jumal ilmutab end meie elus müstilisel ja vaimulikul viisil. Maailm pole ainult see, mida näeme. Mitte ainult kuningad ja väepealikud, rikkad ja kerjused, mehed ja naised. Elu ei ole väärtuslik üksnes siis, kui pakatame tervisest ja sammume selles elus võidult võidule. Nii võib nii mõnigi elu mööduda vaimulikus mõttes pilkases pimeduses. Haigus võib avada meie silmad, et me märkaksime Jumala õnnistusi. Me võime näha elu vaimusilmadega. Küsimus pole kunagi ainult selles, et saada tagasi oma tervis. Ühel hetkel me kaotame selle nagunii. Oluline on see, et me saame teadlikuks enda hämmastavast ja kõikehõlmavast sõltuvusest Jumalaga. Ainsast sõltuvusest, mida ei pea häbenema ja mis meid inimestena alla ei kisu.
Jumala ja inimese vahekorra kujutlemine jumalavalitsusena on määranud inimese asendi Jumala ees usulises mõttes nõnda, et alati kuulub kokku kaks käitumisviisi või kujutlust: kartus ja armastus, alistuv usaldus ning osadus, sõltuvus ning osasaamine valitsemisest. Kui Jahve on tõeline valitseja, siis inimene on tema ori, sulane, „ebed“, kelle kohustus on teenida – „abad“. Õigeks hoiakuks säärase teenimise juures on aukartus ’ jir’a. Sellepärast nimetatakse mõlemat sageli koos.
Naaman jõuab oma kaaskonnaga prohvet Elisa juurde, kuid Elisa poolt välja pakutud tervendamisviis kutsub esialgu Naamanis esile terava protesti. Miks peaks ta suhteliselt hägusas Jordani jõe vees toimetama puhastusriitust, kui tema oma maad läbistavad suurepärased selge veega jõed Abana ja Parpar? Naaman ei mõista veel, et ta saab oma tervise tagasi üksnes siis, kui ta usaldab. Selleks, et silmad avaneksid tõelust nägema, on vaja puhastuda. Tuleb ka lahti lasta kõigist enda kujutlustest, kuidas see kõik peab toimuma, kuidas Jumal peaks tegutsema. Tervendajaks ei ole ju siingi eeskätt väljapaistvate võimetega prohvet ja tervendaja Elisa, vaid nagu alati Jumal.
Usku ja usaldust on vaja, et meis tekiksid muutused. Usk viib meid kokku tervendavate jõududega meie endi hinges. Naamangi peab aduma põhilist – tema elu ja tervis on täielikult Jumala kätes. Haigus võib olla aga see vahejaam meie elus, kus on näha Jumala toimimist ja kus lööb särama Jumala auhiilgus.
PALVE: Ütle, Issand, minu hingele, et need kannatused, mis Sa saadad, tulevad mulle kasuks. Sina, Päästja ja Õnnistegija, ilmuta mulle oma armu ja aita mind kõigest läbi tungida – oma nime pärast. Aamen.
(Foto: Heidi Tooming)
