„Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis Tema au“ (Js 6:3).
Eile tähistasime kolmainupüha. Meie kirikukalendris on selle pühapäeva nimetuseks „Varjatud Jumal“. Kolmainus Jumal, püha kolmainsus: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kolm ühes ja üks kolmes. Kristliku koguduse liikmetena oleme ilmselt kõik õppinud pähe apostliku usutunnistuse, mis on üsna pikk tekst, kuid kokkuvõetav väga lühidalt: mina usun Jumalasse, kes on mind loonud, Jeesusesse Kristusesse, kes on mind lunastanud, ja Pühasse Vaimusse, kes mind pühitseb. See võtab lühidalt kokku Kolmainsuse sisu. Sealt selgub, kuidas selle kolm osa tegutsevad: erinevate osade ülesanded, mis kokkuvõttes, koos tegutsedes, kingivad inimesele võimaluse pärida igavene elu. Aga mida see kõik tegelikkuses tähendab, milles see väljendub?
Üks vana lugu kõneleb nõnda:
„Keegi tegi sufile ettepaneku: „Lugupeetav, räägime Jumalast.“
Sufi vastas: „Parem vaikime Temast.“
„Miks?“
„Kui teie Jumalast räägite, siis on see Tema jaoks solvav. Kui Jumalast räägin mina, on see minu jaoks liiga suur au.““
(„Kuldsed lood“. „Räägime Jumalast“)
Loomulikult on vaja kõneleda Jumalast. Kõnelda Jumalast leerikoolis, pühapäevakoolis, jumalateenistusel. On vaja kõneleda Jumalast inimestele, kes alles otsivad Teda, inimestele, kes on eluraskustes oma Jumala silmist kaotanud. Kuid mulle tundub vahel, et kristlastena, staažiga kristlastena, kes on juba Jumala leidnud, peaksime Jumalast kõnelemise asemel sagedamini Temast hoopis vaikima. Ka pühakodades, jumalateenistusel, palvustel võiks olla palju rohkem vaikusehetki. Jumalast vaikimise hetki, mil Jumal ise saaks kõneleda meiega, kõnelda ise endast ja oma armust. On inimlik, et tahaksime panna Jumala n-ö lahkamislauale, lõigata Ta katki, vaadata, mis Tema sees on, kuidas Tema organism töötab. Tahaksime Jumala „lahkamisel“ leida valemeid, mis kasvataksid ja kinnitaksid meie usku, kasvataksid kindlust sellesse, et Jumal tõesti on hea ja armuline ja kingib meile oma riigis igavese elu. Kuid on viise, kuidas Jumalat tundma õppida ka ilma skalpellita.
Mul on meeles, kuidas paar aastat tagasi ühel kevadpäeval Pilistverest leerilaagrist tagasi linna sõites külvasid autos olnud leerilapsed mind küsimustega üle. Küsimusi oli väga erinevaid, erinevatest elu valdkondadest, erinevalt formuleeritud, kuid peaaegu kõigi nende taga oli vaid üks küsimus: kuidas ma tean, kuidas tunda, et Jumal minust tõesti hoolib, mind armastab? Selja taga oli laager, mille käigus me olime palju kõnelenud Jumalast ja Tema armastusest. Ehk oleksime pidanud hoopis vaikima, viima leerilised klassiruumist välja ja paluma neil natuke aega vait olla ja kuulata. Selleks, et tunda Jumala ligiolekut, kuulda Tema kõnet endast, ei pea ise palju rääkima. Ei pea liiga palju seletama ega selgitama. Peab olema kohal, olema vait, kuulama, kõigi oma meeltega tunnetama seda, mis meid ümbritseb.
Sellel nädalavahetusel, mida meenutan, olin enne tundide algust jalutanud hommikul ümbruskonnas ringi. Läksin veidi eemale Pilistvere keskusest, kus asuvad majad. Läksin mööda teed, mis viis kalmistu vahelt Pilistvere kivikangru juurde. Oli päikesepaisteline hommik, soe päike otsekui paitas mu nahka. Ümbruskonnas kõlas vali linnulaul, millele vastas tiigist kostev konnade koor. Õhus oli õitsevate sirelite lõhna. Kalmistu ääres õitsesid mahlakasrohelise rohu keskel kuldkollased võililled ja mingid pisikeste helesiniste õitega lilled. Ümberringi täielik vaikus, rahu. Ja mina olin kõige selle keskel.
Polnud vaja kellegi sõnu Jumalast, polnud vaja selgitusi, polnud vaja isegi palvesõnu. Need hetked olid iseenesest juba palve. Kõnelus varjatud Jumalaga, kes ju tegelikult polnud varjatud, ilmutades oma ligiolekut seekord looduse, mitte pühakirja lugemise kaudu. See lühike jalutuskäik kõneles mulle Jumalast ja Jumal kõneles minuga rohkem, kui on kõnelenud paljudki jumalateenistused ja palvused, kus olen viibinud. Sellistel hetkedel, mida kunagi ei ole liiga palju, tunned sa iga oma elurakuga, et sa elad ja et elu on ilus. Ja ... et Jumal sind tõesti armastab. Selliseid imelisi hetki, selliseid kauneid kingitusi saab teha vaid see, kes hoolib ja armastab – ja kellel on võimalus neid teha. Selliste hetkede, mida ei ole kunagi liiga palju, meenutamine, annab jõudu ja kinnitab usku aegadel, mil Jumal elumüras me silme eest vahel kaob.
Usun, et paljudel meist on olnud ka sellel kaunil möödunud nädalavahetusel selliseid erilisi hetki: hetki looduses, oma aiamaal, hetki koos armastatud inimestega: abikaasaga, laste ja lastelastega, sõpradega. Hetki, mil me tundsime, et elu on ilus, elada on hea. Hetki, mil võisime tunda: armastav ja hooliv Jumal on meile väga ligidal. Palugem, et selliseid hetki oleks meie elus rohkem ning me õpiksime paremini märkama oma varjatud Jumala ligiolekut.“
(Foto: Meeli Küttim)
