Nädala mõte

NÄDALA MÕTE. 26.02.2024

„Kui Abin-Alsar oli noor mees, juhtus ta pealt kuulama isa vestlust dervišiga. „Kui sa midagi teed, mõtle alati, kuidas sinu teod mõjutavad tulevasi põlvkondi,“ ütles derviš. „Mis on minul tulevaste põlvkondadega pistmist?“ vastas isa. „Ma ei kohtu nendega kunagi. Kui ma suren, siis on minuga lõpp ja pole minu asi, mis järeltulijad minust arvavad.“ Abin-Alsar ei unustanud seda vestlust kunagi. Terve elu püüdis ta alati head teha, inimesi aidata, ja seda kõike tegi ta suure innuga. Surres jäi temast maha hulk heategevusprojekte, mis aitasid inimeste elu oluliselt parandada. Oma hauakivile laskis ta kirjutada: „Elu, mis lõpeb surmaga, pole väärt elamist.““ („Kuldsed lood“, lk 23).

Elu, mis lõpeb surmaga, pole väärt elamist. Ilusasti öeldud. Kuid me ju teame, et inimesed on surelikud, kõigi meie elupäevad on loetud ja kellel varem, kellel hiljem tuleb astuda üle surma läve. Kuidas siis võita surm ja elada igavesti? Elada elu, mis on elamist väärt?

Paljud panustavad lastesse, lohutavad end sellega, et me elame edasi oma lastes, lastelastes ja nende järeltulijates. Tõepoolest, osake meist, meie geenid, kanduvad edasi järeltulijatele ja nende kaudu elab osake meist edasi. Elab seni, kuni suguvõsast veel keegi on elus. See aga on üsna ebakindel elu kestvuse viis. Piisab mõnest epideemiast või sõjast ja hävivad terved suguvõsad, nende nimed kaovad, nende olemasolu unustatakse.

Mõni lohutab end sellega, et kuigi nemad peavad minema, siis ometi nad elavad edasi oma tegude kaudu: on istutanud õunapuu, mille vilju järeltulijad saavad süüa, on ehitanud maja, mis pakub peavarju. Kuid me teame, et seegi on tegelikult ajutine, sest ükski asi, ka kõige paremini ehitatud hoone, pole igavene, see laguneb varem või hiljem. Mõelgem: kui palju, mitmenda põlve esivanemaid me teame? Nende nimesid? Mida nad elu jooksul kord saatsid? Kui palju neile kulunud asjadest on meieni jõudnud ja on meile vajalikud? Ega väga palju me oma esivanematest ei tea. Vanad asjad on lagunenud ja ega neil meie jaoks tegelikult enam ka tarbimisväärtust ole. Parimal juhul seisavad need kusagil laekas, kust me nad vahel välja võtame, et neilt tolmu pühkida.

Tõsi on seegi, et me meenutame oma esivanemaid aina vähem, sest meil on omaenese elugagi piisavalt palju tegemist. Maailma areng, piiride kadumine, globaliseerumine viib meid üha sagedamini eemale oma kodumaast, oma vanemate maast. Meie aadress on maailm, meil pole aega ega sageli tahtmistki naasta maale, kus oleme sündinud, ei ole võimalust ega aega ega tahtmistki isegi oma vanemate ja vanavanemate haudade eest hoolitseda. Praktilisem on tuhastamine. Tuhk merre või tuulde ja saame nad unustada. Sageli paluvad seda vanemad ise, et mitte oma lastele pärast surma koormaks olla.

Kas polnud siis pigem õigus meie täna kuuldud loo isal, kes väitis tulevaste põlvkondade kohta: „Ma ei kohtu nendega kunagi. Kui ma suren, siis on minuga lõpp ja pole minu asi, mida järeltulijad minust arvavad.“ Ja jätkakem selle isa mõtet: meie järeltulijad omakorda mõtlevad: „Mu esivanemad on surnud, ma ei kohtu nendega kunagi ja nad ei saa mulle midagi ette heita: ei seda, et olen nende töö hävitanud, nende pärandi tuulde lasknud, nende head nime häbistanud, või seda, et olen nad täitsa unustanud.“

Jah, mõnikord võib usk sellesse, et surm on lõpp, olla päris meeldiv, ja ilmselt on mõnikord päris hea mõelda, et me ei pea vaatama silma oma eelkäijatele või järeltulijatele. Abin-Alsar lasi aga oma hauakivile kirjutada: elu, mis lõpeb surmaga, pole väärt elamist.

Ajaloos on olnud inimene, Jumala Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, kes on surma ära võitnud. Seesama surma võitja, meie Issand, on öelnud neile, kes on ristitud ja kes tahavad olla Tema õpilased ja järelkäijad, tahavad samuti saada nendeks, kes surma ära võidavad: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Mina äratan ta üles viimsel päeval“ (Jh 11:25).

Meil kõigil on võimalus elada elu, mis on väärt elamist. Elu, mis kestab igavesti. Kuid selle üle, kas meie elu on väärt, et igavesti kesta, ei saa otsustada meie ise. Me ei saa ise seda elu endale teha. Me saame ja peamegi püüdlema selle poole, et elada võimalikult sellist headust ja armastust täis elu, nagu kunagi elas meile ette Jeesus, et teha võimalikult palju head oma kaasinimestele. Kuid selle üle, kas meie tehtu jääb ka püsima, saab otsustada vaid Jumala Poeg, kui me kord Tema taastulemisel Tema ette astume. Ja veel: kui me usume, et elu kestab igavesti, tahame, et see ka meil igavesti kestaks, siis peame mõtlema nii oma eelkäijatele kui ka järeltulijatele, olema valmis seal teispoolsuses neile silma vaatama. Olema valmis kuulama nende arvamust. Ehk kuulab ka Jumala Poeg, otsustades kord meie saatuse üle igavikus, just nende arvamust.

PALVE: Issand Jeesus Kristus, ole meile armuline. Aita meil elada nii, et meie elu oleks väärt elamist igavesti. Aamen.

Kalender

E T K N R L P
2
5
8
9
12
13
15
16
19
20
22
23
26
27
29
30

EELK Tallinna Jaani kogudus

Vabaduse väljak 1, 10146 Tallinn
+372 644 6206
+372 5663 4624
tallinna.jaani@eelk.ee

Kantselei avatud:
T, N, R 10.00-16.00, K 10.00-18.00
Kinni riiklikel ja kiriklikel pühadel.

Välisviited

EELK

piibel net