Js 49:15: „Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale? Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina sind mitte.“
Ps 9:19: „Sest vaest ei unustata jäädavalt, viletsate lootus ei hukku igaveseks.“
„Seal kus lõppeb, seal ka algab tee.“ Seda me oleme kuulnud ühes ilusas mõtlikus laulus. Heldur Karmo olevat kord öelnud, et kui oleks vaja oma sajad laulutekstid pingeritta seada, paneks ta vist esimeseks just need, mille refräänis on sõnad:
Igas hetkes peitub head ja halba –
seal kus lõppeb, seal ka algab tee.
Meri kustutab kord jäljed kaldal,
aga hinges püsivad need.
Tänagi põlevad Eestimaa surnuaedades veel paljud küünlad. Eile süüdatud – need, milles materjali põleda mõni ööpäev. Peagi kustuvad ka need. Paljud uued küünlad süttivad jõuluõhtul, otsekui öeldes: „Tahaks nii väga ka nende jõulude ajal olla koos sinuga.“ Tänus värelevad küünlaleegid. Ja siis üksikud süüdatud küünlad lahkunu sünni- või surma-aastapäeval. Jutustades jälgedest, mis püsivad kellegi hinges – kaunitest jälgedest.
Kui me oma lahkunuid ei unusta, pole me liiga üksi ka siis, kui elavaid meie lähedal palju ei ole. Ilusad mälestused annavad sooja ja valgust nagu küünlaleegid keset hingedepäeva jahedust ja hämarust.
Me ei peaks unustama. Oleme targad, kui me seda ei tee. Nii meie lahkunud armsad elavad edasi meie mõtetes, palvetes ja me saame loota, et nad elavad edasi ka Jumala juures – igavestioleva juures – Tema armastuse hõlmas, Tema peopesa kumeruses. Kui juba meie, üsna viletsa mälu ja nägemisega, aeg-ajalt nii hajevilolijad, heaga liig ära harjuvad, mäletame lahkunuist head, seda, mis ei lase meil neid unustada, kui palju enam võib seda neis näha Jumal, kes neid ja meidki on loonud, Jumal, kes on ARMASTUS.
Jumala mälu on imeline. Tundub, et on vaid üks, mida Tema lõplikult unustab. Need on meie patud, mida oleme kahetsedes Tema ette asetanud, mille eest oleme andeks palunud. Ta on öelnud, et andestab ja unustab need, et viskab need sügavaima mere sügavusse, kust keegi neid enam välja tuua ei saa. Meie eksimused Ta kaotab, andestab andekspalutud süü, kustutab kurja, mis tehtud, kuid mida teinu tunneb põhjatut kurbust. Head hea Jumal ei unusta.
Kui pühakiri kutsub inimlapsi tänulikkusele ja teeb seda väsimatult läbi kogu pühakirja, siis küllap head mäletav Jumal näeb, kui vähe meie head meeles peame, ja Ta teab, kuidas see meis säilib. Siis, kui selle eest tänulikud oleme, seda tänutundes meenutame.
Seepärast on ilus, kui mõnedki korrad aastas põlevad surnuaedadel ja koduakendel küünlad ja jutustavad sellest, kui palju on neid, kes ilusat ja head ei unusta. Kui palju on veel tänulikke. Õnneks veel on ja küllap hea Jumal näeb seda küünlamerd, seda valgust, mis kõneleb inimlaste tänulikkusest ja armastusest.
Ja Jumalal on surmastki väljapääsutee.
Saalomoni tarkuseraamatus öeldakse:
Jumal, sina oled olnud mu kaitsja ja aitaja,
sa oled päästnud mu ihu hukatusest
ja kurja keele püügipaelast,
nende huultest, kes välja mõtlevad valet.
Sa oled olnud mu abimees vaenlaste ees
ning oled mu lunastanud
oma suure halastuse ja oma nime pärast
surmavalla sügavast sülest.
Mõned küünlad veel põlevad. Veel on neid, kes teavad, et seal kus lõppeb, seal ka algab tee ja küünlaleek, mille meie armastuses kellelegi mõeldes süütame, võib talle juhatada teed ellu, mis imeline ja igavene. Ning armastus, mis ei kustu, võib juhatada meilegi teed igavesse ja imelisse, nende juurde, kellest oleme tundnud puudust. Usun, et armastuse valguses tunneme nad seal ära ja nemad meid. See on põhjus, miks tuleks armastuse leeki põlemas hoida ka nende vastu, kes on siit läinud, ja nende vastu, kes siin, meie kõrval veel on, ja Jumala vastu, kellel on surmastki väljapääsutee ellu, mis imeline, igavene.
Meie elu veel jätkub siin. Me ei tea, kui kaua, ja see polegi kõige tähtsam, kui kaua siin, nii ajutises. Palju olulisem on igavik – imeline igavik. Jah, seepärast on mõistlik süüdata küünlaid, teha palveid, meenutada tänulikkuses head, paluda end ja oma armsaid Jumala armastuse hõlma, Tema peopesa kumerusse. Mitte unustada. Seada oma elumaja asjad, oma hingeasjad korda ja hoida need korras nii kaua, kuni meile veel antakse aega – siin ajutises ja mööduvas.
Küllap võime meiegi loota nii nagu Henrik Visnapuu luuletuses „Viimne kevad“:
Mu armastus ja ahastus siin ilmas
saab leidma armu igaviku silmas,
sääl teispool ust.
PALVE: Sina igavene ja imeline, halastav ja armuline, kellel on see igatsus, et ükski Su loodud inimlastest ei hukkuks, õnnista meid ja meie armsaid, ka neid, kelle maine rännak on lõppenud. Valgusta neile teed Sinna, kus pole surma, kus armastus otsa ei lõppe! Valgusta meie hingede hämaraid paiku, vala sinna oma elustavat valgust ja lootust. Tervenda meie hingehaavad. Hea Taevane Isa, õnnista meid!
Võtku igavene Isa ise sind oma armulikku rüppe, omaenda heldesse embusesse ja olgu päevakoorem sulle kerge kanda. Aamen.
(Foto: Sven Arbet)
