Õp Toomas Pauli hardushetke mõtisklus 22. detsembril 2021 Tallinna Jaani kirikus
„Kui siis Johannes vangihoones kuulis Kristuse tegudest, saatis ta oma jüngrid temalt küsima: „Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?“ Jeesus vastas: „Minge teatage Johannesele, mida te kuulete ja näete: pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“ (Mt 11:2.6).
Üleeile, toomalaupäeva õhtul 20. detsembril 1961. aastal, seega 60 aastat tagasi ordineeriti mind just siin, Tallinna Jaani kirikus aseõpetajaks. Meid oli neli: Randar Tasmuthi isale René Tasmuthile pandi kaela õpetaja ametirist, sest ta oli lõpetanud õpingud Usuteaduse Kõrgemas Katsekomisjonis, Harald Meri ja mind pühitseti aseõpetajaks ning üks vanem mees, nime olen unustanud, diakoniks. Ordineeris peapiiskop Jaan Kiivit, assisteerisid praostid Albert Vatter ja Martin Terasmaa. Kõik nad on oma maise tee lõpetanud, mina üksi olen veel rivis.
Kuigi olin juba üle aasta teeninud Ridala kogudust ilmikjutlustajana, oli ordinatsioon selge algus. Jeesus ütles kord ühele mehele: „Järgne mulle!“ Too palus: „Luba mul enne minna matma oma isa!“ Ent Jeesus ütles talle: „Lase surnuil matta oma surnuid, sina aga mine ja kuuluta Jumala riiki!“ Üks teine ütles: „Issand, ma tahan sulle järgneda, kuid luba mul enne jätta hüvasti nendega, kes mul kodus on!“ Aga Jeesus ütles: „Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile!“ (Lk 9:59–62).
Ent minu saatuse pöördepunktiks oli just isa ootamatu surm 46-aastasena. Tema matusetalitusel võttis praost Terasmaa ta ametiristi ning andis minu kätte, soovides, et ma astuksin oma isa jälgedesse. Nii et minu puhul ei olnud isa matus takistuseks, vaid tõukeks võtta kinni adrakurest ning hakata harima oma Issanda aeda. Tunnen, et minu jaoks oli aseõpetajaks ordineerimine õige. Ka siis, kui olen edasi õppinud ja loodetavasti veidi targemaks saanud, olen jäänud enda jaoks millekski poolikuks. Kes sirutab eeloleva poole, lootuses, et ehk saan kätte ... (Fl 3:10–14).
Minul ei olnud vaja jätta hüvasti nendega, kes mul kodus, sest nemad otsisid Jumalat enne mind. Ja kõige olulisem – mu kõrval on olnud lõpmatult suure andumuse ja armastusega mu abikaasa, kes oli vaevalt aasta varem ühendanud oma elutee minuga. Tema tuli kaasa. Ja ilma temata poleks ma küll vastu pidanud.
Jeesuse sõnad kutsututele on karmid ja kui neid võtta sõna-sõnalt, siis – mina ei kõlba Jumala riigile. Ma ei ole küll igatsedes selja taha vaadanud, mul ei olnud möödunus midagi, mida taga igatseda. Aga mu elus on olnud hetk, mil ma tundsin, et enam ei suuda. Läksin peapiiskopi juurde, kes võttis mind vastu tõelise karjase kombel. Ei keelitanud, vaid arutles koos minuga, mida ma võidaksin, kui annaksin alla ja läheksin.
Suutsin siiski Jumalat usaldada ja edasi teenida.
Jah – ka minul on tulnud läbi minna pimedast ööst, mil tundub, et enam ei jaksa.
Nagu Jeesus andis andeks Peetrusele ta nõrkuse hetke, nii oli ka minuga. Kuigi mu enda otsus oleks, et ma ei kõlba Jumala riigile, ei ole mul kuhugi minna. Nagu tunnistas Peetrus: „Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning taibanud, et Sina oled Jumala Püha“ (Jh 6:68j).
Ordinatsioonipäeval oli konsistooriumis eksam, mille üheks osaks oli ette antud tekstile jutluse kirjutamine. Tekst oli vanakiriku perikoopide reast Mt 11:2–6. Seesama, mille lugesin tänase hardushetke alul. Otsustati, et õhtusel jumalateenistusel tuleb minul oma jutlus ette kanda.
Ma ei mäleta enam, mida tookord rääkisin. Aga see küsimus on mind kummitanud kogu järgneva elu: „Kas Sina oled see, kes pidi tulema, või peame ootama kedagi teist?“
Sellele võib vastata erinevalt, sest kõigepealt tuleb olla selgusel, keda siis oodatakse. Juudid ootasid – ja muist ootab ka tänapäeval – Messias-kuningat. Sellist, nagu Jeesus, kui Ta koos palveränduritega Jeruusalemma pidulikult sisenes, ja nagu meie tervitame Teda palmipuudepühal. Üks advenditekstidest ongi sama mis palmipuudepühal.
Kuid Jeesuse vastus Ristija Johannesele esitab Jeesust hoopis prohvet Jesaja tõotatud kannatava Jumala sulasena, kes võtab enda peale meie kannatused ja valu. Ta laskis Johannesele öelda: vaata, „pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles“. Ta oli imearst, kuigi rohkemgi veel.
Vastuses oli ka: „... vaestele kuulutatakse evangeeliumi ja õnnis on see, kes ei pahanda ennast minu pärast!“
Jah, Jeesus aitas oma maapealses elus paljusid tõbiseid. Ent paljud jäid ka siis terveks tegemata. Ta andis lahkudes oma jüngritele korralduse ja tõotuse: „Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! /.../ Kuid uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks“ (Mk 16:15.17j). Kui selliseid tunnustähti ei sünni – kas ma siis olen Tema läkitatu?
Ma tean, et nii ei küsita. Aga tegelikult peaks. Ka siis, kui ei oska vastust leida. Õigem oleks öelda – kui vastus on hävitav meie kui Jumala Sõna sulaste suhtes.
Sama on küsimusega, kes on viimselt Jeesus. Kui juudid ei leppinud ristilööduga ja jäid edasi ootama võidukat Messiat, on neil ju omast kohast õigus. Ristija Johannese küsimus ei olnud – ega ole! – teoreetiline, vaid eksistentsiaalne. Kas Jeesus on minu Päästja?
Isegi Johannes, kes oli Jeesusega kohtudes andnud Talle tunnistuse: „Ennäe, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!“ (Jh 1:29), lõi vanglas korraks kõhklema. Jeesuse hoiatus, millega Ta oma vastuse lõpetab, on lõpmata tõsine – „Õnnis, kes minu pärast/üle ei komista“, σκανδαλισθῇ, Uue Maailma tõlkes: „kes minus ei kahtle“.
Apostel Paulus lohutab, et „kui kellegi töö põleb ära, /.../ ta ise pääseb kummatigi nagu tulest läbi“ (1Kr 3:15). Ma ei oska muud, kui paluda laulu sõnadega, mis on saatnud mind läbi mu elu:
Olen ülistand Issand Su armu,
nii vilets on olnud mu keel,
ära nüüdki Sa hülga mind põrmu,
võta vastu mind viimasel teel. Aamen.
*
(Foto: Tarmo Tilsen. Eesti Vabaõhumuuseumis Sutlepa kabeli uksel.)
