Jh 15:4–5: Jeesus ütleb oma jüngritele: Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. Aamen.
Noores ja edukas palju tööd tegevas inimeses kasvas kord pahameel – miks võetakse päris suur tükk tema teenitust ära ja antakse neile, kes haiged, ja neile, kes vanad ja enam üldse tööd ei tee? Ta lihtsalt ei taibanud siis, et temagi ei ole alati terve, tugev ja noor, et temagi võib jääda haigeks ja temastki võib saada kord pensionär ja nemad, kes nüüd on lapsed, teevad kord tema heaks sedasama, mida tema teeb praegu teiste heaks.
Üks kummaline puu pahandas oma juurtega – miks need teda ühe koha peal maa küljes kinni hoiavad. Tema oleks tahtnud olla hoopis mujal, aga need tülikad juured ei lasknud. „Te vaadake ennast,“ porises ta oma juurtele, „ei ole teil lehti ega ühtegi õit ja asjatu oleks mul otsida mõnd vilja teie küljest. Kas teile ei tundu, et olete kasutud? Hoiate mind vaid ühe koha peal. Lahus teist saaksin ma ringi rännata, minna, kuhu tahan, teha, mida soovin, minna sinna, kus parasjagu palju parem.“ Puu ei taibanud, et lahus oma juurtest ja maast, millest juured talle eluks hädavajalikku ammutasid, ei oleks ta okstel ühtegi lehte, õit ega vilja. Poleks varsti teda ennastki – mitte midagi temast. Kukuks külili ja muutuks mullaks.
„Milleks mulle Jumal, kirik, ristimine, armulaud, palved ja pühakiri? Milleks mulle need vanad väärtused? Milleks peaksin nendest kramplikult kinni hoidma? Ilma nendeta oleks mu elu palju vabam, jääks aega, millega teeksin midagi tunduvalt põnevamat, kasulikumat.“ Nii on mõelnud paljud ja elanud nii, nagu tahtnud, kuid kummaline – aeg, mille nad selliste iganenuks, ahistavateks arvatud asjade pealt kokku hoidsid, kadus käest, voolas nagu liiv nende sõrmede vahelt. Pidevalt oli kiire. Rahutud olid nende hinged, rõõmutuks muutus elu ja neil oli hirm tuleviku ees.
Kui keegi oleks neilt küsinud, mis on elu mõte, oleksid nad kõnelenud kaunilt kõlavaid sõnu, kuid kui nad oleksid mõelnud, kuidas elavad ja mida kõnelevad, oleksid nad näinud suurt kuristikku, mis laius sõnade ja tegude vahel. Maailm, milles kõik tahtsid olla vabad – vabad Jumalast, kirikust, pühakirjast ja vanadest väärtustest –, hakkas neid järjest enam hirmutama. Sellises maailmas ei olnud neil ega nende armsatel enam turvaline. See oli nagu hiigelsuur mets, täis juuretuid puid, mis kõikusid iga tuulehoo käes, keerlesid vahel kui tuulelipud – ikka sinnapoole, kuhu tuulehood neid lükkasid. Mis saab siis, kui tuleb tõsine torm? Nad hakkasid taipama, kui olulised on juured – ja mitte ainult neil, vaid ka ümbritsevatel. Et muutuste keerutavad tuuled ja tormid ei lükkaks neid kõiki pikali, et viljakandvatest puudest ei saaks palgivirn, hunnik küttepuid või metsakõdu. Nad igatsesid äkki olla oma õigetel juurtel, ammutada nende kaudu eluks vajalikku. Nad tahtsid jääda, mitte vaid hetkeks olla.
Lahus minust ei või te midagi teha. Nii ütles Jumala Poeg oma jüngritele. Nii ütleb Tema ka meile. Kui Tema poleks andnud elu, poleks kinkinud ilusaid ande, siis meid ei olekski midagi tegemas – isegi midagi sellist, mil vähe mõtet. Kuid kanda palju head vilja – sellist, mis tõeline, mis jääb –, seda võime tõesti vaid Temas, kes on andnud meile elu ja annid, kes on kandnud hoolt, on kaitsnud ja õnnistanud.
Võiksime ehk täna esitada endale küsimuse: milliseid vilju kannab minu elupuu? Kas inimestel on selle läheduses hea olla ja kas püsime Temas, kes võib muuta ka viljatu viljakaks? Pole vahet, kas oleme noored või vanad, tugevad või nõrgad – ühendus Kõigeväelisega, Temaga, kes on Armastus, muudab meie olemise eluks ja elu elusamaks. Oleme selles ajutises maailmas igavese taevariigi lootusrikkad kodanikud.
Tänase pühapäeva nimeks on Cantate – „Laulge!“. Eelmise pühapäeva nimeks oli Jubilate – „Juubeldage!“. Ütlesin siin eelmisel pühapäeval: „Jubilate-pühapäevas kutsutakse meid Jumalat juubeldades kiitma. Küsigem, kui palju on meis tänulikkust ja kuidas oleme seda väljendanud Jumalale ja inimestele? Kas meie tänu on olnud kui vabalt voolav vägev jõgi või hädine niru nire?“
Täna me ei saa siin kirikus veel juubeldada, ei saa isegi laulda. Valitsus ei luba veel Jumalale laulda. Järgmisel pühapäeval – palvepühapäeval ja emadepäeval – loodetavasti lubab. Kuid keegi ei ole meile keelanud palvetamist, ka tänupalvete tegemist, oma ligimestele tänusõnade ütlemist ja jumalariigi kodanikuna selles maailmas elamist. Keegi ei saa meil keelata püsida Jumalas, armastada Teda ja oma ligimest, ka oma häid ja ilusaid juuri ja iseennast.
Üks päästeameti töötaja ütles mulle, et kuigi vinguandurid on juba pikka aega kohustuslikud, siis talle tundub, et on palju selliseid kohti, kuhu neid panna ei saa, sest kohad on vingu täis – seal elavad või töötavad vingujad. Kuidas on meiega? Ka siin kirikus jumalateenistustel on eest- ja tänupalvete osas üsna tavaline see, et kui üks tänupalve kümne palve peale tuleb, on asjad veel üsna hästi. Kas me ei märka ristiinimestena kõike seda, mille eest on meil põhjust Jumalat tänada, kas oleme jäänud lühinägelikeks või muutunud lausa soiguvateks tujurikkujateks, vinguviiuliteks? Loodetavasti mitte. Ehk on Jumal lasknud ristirahval viimasel ajal paar korda paaril kuul jumalateenistusteta elada seepärast, et Ta on väsinud ootamast hetke, mil Tema rahvas Teda vähemalt sama palju tänama hakkab, kui see rahvas temalt midagi palub? Täna saame lootusrikkalt vaadata homsesse ja loota, et homsest leevenevad piirangud aitavad meil pisut enam liikuda harjumuspärasesse – sellesse, mis aitab meil püsida viinapuu küljes ja kanda palju ilusat vilja.
Aamen.
PALVE: Tänu Sulle, Sa Kõigeväeline Looja, armuline Jumal, kauni kevade eest, ilusa õitsemise eest, päikese ja vihma eest, linnulaulu eest, iga inimese eest, kes on meiegi elu elamisväärsemaks muutnud! Tänu, et võime peagi taas koguneda Sinu pühakodadesse Sind lauluga kiitma, Sulle tänupalveid tegema, Sinu Sõna kuulama, Sinu armu armulauaandides vastu võtma! Tänu, et uus tõbi on taandumas! Tänu kõigi nende eest, kes selle taandumiseks on oma osa andnud! Õnnista neid!
Aita meid, kogu loodu Looja ja headuse Lõputu Allikas, kellest kõik elav saab alguse, et me püsiksime Sinus ja meie usk ajaks tugevaid juuri ja ammutaks Sinust, nii et jääksime püsima ka tormides, võiksime olla nendeks, kelle juurde tulevad kurvad otsima rõõmu, murelikud lohutust, tasakaalutud ja hirmunud tasakaalu ja kindlust. Aita meil kanda ilusaid vilju. Aita meil püsida Sinus!
Sa hoiad oma käes kogu elu. Kui me oleme hädas, tuled Sa meile appi. Kui me oleme meeleheitel, saadad Sa meile oma Lohutaja Vaimu. Kui maailma sündmused haaravad meid endasse, aita meil meeles pidada, kes Sa oled: kõige elava Looja ja hoidja. Muuda meie olemine eluks – aina elusamaks eluks. Jeesuse nimel, aamen.
(Foto: Sven Tupits)
