Koguja kirjutab (3:1, 2, 7,11,14):
Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
aeg sündida ja aeg surra, aeg vaikida ja aeg rääkida;
Kõik on ta omal ajal hästi teinud;
ta on nende südamesse pannud ka igaviku,
ometi ilma et inimene mõistaks
Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
Ma mõistsin, et kõik, mis Jumal teeb, on igavene; midagi ei ole sellele lisada ega sellest ära võtta.
Marie Under kirjutas kord:
Kõndind nii keerukaid radu elus,
ses imetaolises paigas,
seisatan nüüd ja vaatlen,
vaatlen end nägijaks ...
Jah, sellekski on meile antud aeg, et vaatleksime end nägijaks. Pühapäeval on surnutemälestuspüha, igavikupäev – aeg antud selleks, et jääda vaikseks, vaadata tagasi ja meenutada neid, kelle kõrval kord kõndisime – neid, kes läinud on siit enne, kui meil tuleb siit minna. Meile on antud ka aeg vaadata kaunis kaugele, üle elu ja surma piiri, mõelda sellele, mis võib olla veel ees, siis kui see aeg siin kord otsa saab. Kas tulevale mõeldes on meis seda, millest kirjutab teine lõpmata tundlik eesti luuletaja Ernst Enno?
Ma kõnnin hallil ja lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja.
Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee,
meel igatseb tolmuta randa.
Jah, ükskord saabub ju õhtu ja teekäimisest väsinu võib jõuda tolmuta randa – sinna, kus pole surma, valu ega pisaraid. Armastust külvanud inimlaps saab siis seista seal tolmuta rannas ja igatsedes vaadata kaugusesse, näha, et talle tullakse vastu, et vastutulija silmades peegeldub sinine taevas ja armastus, mis iial otsa ei lõpe.
„Igale asjale on määratud aeg ja aeg on igal tegevusel taeva all.“ Nii kaua, kui rändame siin, selle taeva all, on meil võimalik otsida vastust, milleks me oleme siin, mis on meie ülesanne, mida ja millal peaksime tegema ja mida ja millal tegemata jätma. Aeg nägijaks saada. Veel on see aeg – meie aeg – meile Jumala poolt kingitud aeg. Vana Testamendi laulik teab seda, kui ütleb: „Issand, Sinu käes on kõik mu ajad.“
Igale asjale määratud õigetest aegadest teadsid küllap meie kaugete aegade taga elanud eelkäijad enam kui me täna. Loodusrahvas pidi arvestama määratud aegadega. Uus aeg on paljud asjad segi paisanud. Vaid üks lülitus ja külmast saab soe ja pimedusse saabub valgus. Sirutad käe ja ulatad raha ning võid saada selle, mis kord oli inimese käeulatuses siin maal vaid sügisel, nüüd mis tahes aastaajal. Kui on piisavalt aega ja raha, võid päevaga põgeneda rõskest sügisest või külmast talvest päevitama tuhandete kilomeetrite kaugusele, aga aja rahuliku rütmi taju on paljudel kadunud. Asemele on tulnud närviline tõmblemine. Ränk raiskamine. Aga aeg? Sedagi me raiskame? Kaotame kalleid minuteid, taipamata seda, mis oluline. Taas Underit appi võttes:
Üksteisest pimesi me mööda käime
on kõigil ümber pingul' tõmmat kest:
me näeme nukke, varje – mitte inimest,
kuid ometi – me pole, mida näime.
Ent vahel seisatame, miski kõlas!
Mis heli, viis, mis kaunis sõna-läit!
Sa äkki kannad vilja-sületäit –
Ja nagu keegi raputas sind õlast.
Hea oleks, kui meiegi tajuksime täna seda raputust, mis aitaks meil mõista elu imelist mõtet ja seda, et me ise ja meie armsad ei ole tuules lendlevad laastud, mis kord jäädavalt kaovad.
Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all: aeg sündida ja aeg surra. Me keegi pole ise endale palunud sünniõigust. See on meile kingitud. Ka meie loomuliku suremise aeg ei ole meie kätes. Vanast Testamendist võib leida mitmeid kirjakohti, mis ütlevad, et see, kui kaua me elame, on Jumala käes ja meie päevade arv on ette määratud. 139. psalmis ütleb laulik Jumalale: „Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas.“ Me oleme külalised siin selles maailmas. Saame olla tänulikud meile kingitud elu eest ja nende eest, kes tulid ja läksid, kinkides siin olles meile ilusat. Oli see aeg lühike või pikk – see oli Jumala poolt kingitud võimalus ja kui oleme kurvad, et keegi läks me meelest liiga vara, siis äkki võiksime olla kurvad vaid seepärast, et meil polnud piisavalt tarkust täita meile kingitud ühised hetked ilusa sisuga. Kas oleme õppinud sellest?
Aeg surra? Kas suudame sellega leppida? Kas aga suudaksime leppida siiajäämisega – lõputult kestva haiguse, valu, vaeva ja jõuetusega? Me ei saaks siia jääda. Meil poleks siin ruumi. Lilli Promet on kord kirjutanud: „Ma olen elul vaid külas või üürikest aega ta vang ...“
„Igale asjale on määratud aeg, ja aeg on igal tegevusel taeva all.“ Vaadake, kuidas Jumal on loonud selle maailma. Vaadake aastaaegade vaheldumist. Mis juhtub viljapuudega, kui nad kogemata valel ajal õitsema ruttavad? Igas aastaajas on oma võlu. Tark näeb sedasama ka inimese eluperioodides. Elukevad – lapsepõlv. Elusuvi – noorus. Elusügis – keskiga. Elutalv – vanadus. Mis saab inimesest, kes talvel sama kiiresti joosta püüab kui suvel? Ohtlik tegevus jäisel ajal. Tark naudib iga aastaaega – leiab ilusat igast hetkest, õpib kõigest, millega kokku puutub.
Psalmist ütleb: „Heal päeval olgu sul hea meel, ja kurjal päeval mõtle järele: Jumal on teinud nii selle kui teise, et inimene ei teaks, mis tal ees seisab.“ Koguja lisab: „Kõik on Jumal omal ajal hästi teinud; ta on nende südamesse pannud ka igaviku, ometi ilma, et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.“ Koguja ütleb, et Jumal on kõik omal ajal hästi teinud – kõik. Kõige selle taga, mis siin Jumala loodud maailmas ei ole hästi, on Jumalast taganenud inimesed ja hingevaenlane. Jumal on meie südametesse pannud igaviku. „Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee, meel igatseb tolmuta randa.“
Jumal teab, millised me oleme. Ta teab, et kõik ei lähe meil sugugi hästi. Ta teab, et me ei taipa tihti, millal on millekski õige aeg. Ta teab, et me vahel kärsitult kiirustame ja vahel magame õige aja maha. Ta teab meist kõik, aga on sellegipoolest kinkinud meisse midagi, mis kestab üle meie maise lühikese aja – igaviku. Jumal näeb meie elu iga väiksematki detaili, aga Ta näeb ka kogu pilti. Ta on loonud imelise igaviku, kuhu võivad jõuda ka need, kes tunnevad, et on maha maganud paljud võimalused. Jumal on igaviku asetanud meie südameisse. Kas tunneme seda seal? Kas igatseme igavikku?
Me ei saa ega jõua kunagi kõike ära teha. Jumal aga ütleb, et me peaksime taipama, et me ei peagi kõike tegema. Me võime ka puhata. Isegi Jumal puhkas maailma luues seitsmendal päeval. Kui Jeesuse jüngrid tulid kord õhinal ühelt õnnestunud kuulutusretkelt tagasi ja hakkasid Jeesusele rääkima, mida kõike olid nad teinud ja kogenud, ütles Jeesus neile: „Puhake nüüd pisut ...“
Kas suudame seada oma elu tasakaalu? Sisse- ja väljahingamine. Võtmine ja andmine. Kättesaadav olemine ning enda ja Jumala ja lähedaste jaoks aja võtmine. Tasakaalu saavutamine füüsilise, emotsionaalse, intellektuaalse ja vaimse vahel.
Esmalt tuleks meil leida vastus küsimusele, kes me oleme, ja seejärel leida oma elu, olemasolemise mõte. Milleks on Jumal mind loonud? Mis on minu ülesanne selles maailmas? Piibel ütleb: „Kui me elame, siis me elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Seega, kas me siis elame või sureme, me kuulume Issandale“ (Rm 14:8). Kui me oleme Temalt saanud elu, kui me kuulume Temale, siis meil tuleb leida vastus küsimusele, kes me oleme Jumala silmis ja millised ülesanded on Tema meile mõelnud. Meile ei ole kingitud elu mitte selleks, et me end teeniksime, vaid meid on loodud teenima Jumalat ja oma ligimest. Me võime täita oma elu paljude heade asjade tegemisega, aga kord igavikus võime kuulda, et me ei teinud seda, milleks Jumal meile elu ja annid kinkis. Peame panema prioriteedid paika ja otsustama. Elus kehtib see seadus, et kes loobub otsustamisest, annab otsustamise teiste kätte. Jumal on kinkinud meile elu ja me ise vastutame selle eest, mis me selle kingitusega teeme.
Tänapäeva maailmas on liiga palju inimesi oma kaunite unistuste elluviimiseks muutnud enda ja teistegi elu õudusunenäoks. Liiga paljud kordavad kui mantrat kahte sõna: „Pole aega!“ Meil kõigil on piisavalt aega selleks, et teha kõike seda, mida Jumal meilt ootab. Parim viis kasutada meile kingitud elu on kulutada see millelegi, mis ületab selle elu.
Aeg on imeline kingitus. Kord sai aeg täis ja Jumal läkitas oma Poja, et kinkida meile lõputult head aega – kinkida surelikele inimlastele imeline igavik.
PALVE: Aita meid, hea Jumal, saada targaks ja taibata, mida Sa meilt ootad, kuidas peaksime kasutama seda kallist kingitust, mille Sina meile oled andnud – aega. Aita meil elada nii, et meie aeg ei kaoks, anna meile aega – kingi meile igavik. Jeesuse nimel, aamen.
