„Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: „Lähme meiegi, et Temaga koos surra!“ (Jh 11:16)
Need sõnad ütles üks Jeesuse jüngritest, kel oli selge pilk selle nägemiseks, mis ootab ees nende Õpetajat. Ta ei tahtnud jääda iga hinna eest ellu, vaid pigem surra asja pärast, mis annaks nii tema elule kui ka surmale tähenduse ja mõtte.
Aga – kas inimene on vaba otsustama ja valima, kas tal on „vaba tahe“? Inimene ei ole vaba välistingimuste mõjust, küll aga on olemas mänguruum, mille sees inimene võib tõusta olukorrast kõrgemale, üleinimlikku dimensiooni.
Sigmund Freud on väitnud, et kui täiesti erinevaid inimesi näljutada, siis mida rohkem nälg näpistab, seda vähemaks jääb individuaalsust ― tulemuseks on ühetaoline rahuldamata vajadus. Ent psühhoteraapia Viini kolmanda koolkonna rajaja Viktor E. Frankl, kes on viibinud kontsentratsioonilaagris ja nõnda teinud vaatlusi reaalsetes ekstreemtingimustes, kinnitab, et tegelikult on vastupidi. Koonduslaagris langes lurjustel mask eest. Ent ka pühakutel! Nälg ja hirm näitas, kes on kes.
Inimese käitumist ei määra lõpuni tingimused ega olud, millesse ta satub, vaid otsused, mida ta teeb. Kas teadlikult või mitte, aga tema peab otsustama, kas trotsida tingimusi või anda neile järele, teiste sõnadega – kas ta laseb ja mil määral ta laseb oma käitumist väljast mõjutada.
Vabadus tähendab vabadust endale vastanduda ja niimoodi iseendast distantseeruda. Oluline ei ole mitte, millised tunded meid ühel või teisel puhul valdavad, vaid see, millise hoiaku me nende suhtes võtame, ja kuidas me siis ikkagi toimime.
Oma tegude mõistmises, eriti aga tehtud vigade tunnistamises, avaldub võime enesest distantseeruda. Just distantseerumisvõime on see, millest me jääme ilma, kui veeretame kogu süü väliste tingimuste kaela.
Inimesed ei erista põhjust ja põhjendusi, põhjustatust ja tingitust. Milles seisneb põhjuse ja põhjendatuse vahe? Kui keegi koorib sibulat, hakkavad ta silmad kipitama. Pisaratel on põhjus, aga nutuks põhjust ei ole. Ja mägironijat, kes on jõudnud nelja tuhande meetri kõrgusele, võib vallata hirm või ängistus. Sellel võib olla põhjus või ainult põhjendus. Hapnikupuudus on hingeldamise põhjus. Kui mägironija aga teab, et ta ei ole piisavalt treeninud, siis ei ole tema hirm pelgalt põhjustatud, vaid põhjendatud.
Olla vaba inimene on Jumala eriline kingitus. Paradoksaalselt on vaba see, kes ei ela enam ise, vaid Kristus elab tema sees. Jumala Vaim meis annab võime pühenduda millelegi muule peale iseenda, teenida oma eluga kedagi või midagi muud peale iseenda. Ainult iseendale elav inimene on hõlpsasti manipuleeritav. Ta peab iga hinna eest oma elunatukesest kinni hoidma.
Inimese võime pühenduda eesmärgi saavutamisele eeldab, et ei mõelda enda peale. Ehk aitab seda mõista, kui öelda, et see on nagu silma ja nägemisvõimega.
Silma võime tajuda ümbritsevat maailma on seotud selle võimetusega näha iseennast. Kui silm näeb midagi iseendast, siis tähendab see, et silma talitlus on häiritud. Millal näeb silm iseennast? Kui mul on kae, siis ma näen midagi pilvetaolist: minu silm näeb omaenda kaed. Või kui mul on glaukoom, siis ma näen vikerkaarevärve valgusallikate ümber: silm tajub suurenenud pinget, mis põhjustab glaukoomi. Normaalselt funktsioneeriv silm ei näe iseennast, ta vaatab endast läbi.
Kogu eneseanalüüs on viimselt sarnane silma püüdega näha iseennast. Jah, kui puru on silmas, tuleb see peegli ees välja võtta. Aga parim on, kui silm lihtsalt näeb. Ja kui mina olen selline, nagu olen, mitte ei mõtle aina iseendale, oma vigadele ega heale.
Inimene on vaba olend niivõrd, kuivõrd ta vaatab endast üle ja unustab iseenda, andudes millegi teenimisele või kellegi armastamisele. Nagu ütles Jeesus: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta unustagu oma mina ...“ (Mt 16:24)
Mis elu see oleks, kui ta ülim väärtus ei oleks selles, et teda saab millegi vastu ära anda? Just rindel ja laagris on ilmnenud elu transtsendentsus, tema „intentsionaalne“ viitamine endast kõrgemale. Kui enamik hirmunult küsis: „Kas ma jään ellu?“ – sest kui ei jää, siis poleks kannatamisel mõtet –, oli alati ka neid, kelle küsimus kõlas teistpidi: „Kas kannatusel, isegi surmal on mõte?“ – sest muidu poleks ka ellujäämisel mõtet. Surra võis kodumaa nimel. Ent elu, mis sõltub juhuse armust – sellest, kas „pääsetakse“ eluga või mitte, ei saa olla mõttekas ega elamist väärt isegi siis mitte, kui juhuslikult jäädakse ellu. Kummatigi tuli GULAG-i meeletute ja mõttetute kannatuste varjus mõne mehe elus ilmsiks tingimatu mõttekus, mis kätkes endas ka kannatuse ohvrite ja surma mõtet.
Nendes lahinguvälja või vangikongi piirsituatsioonides polnud juttugi „primum vivere deinde philosophari'st“. Küsimuste küsimus nii äärmuslikus olukorras oli endale lõpuks selgeks teha elu ja ka surma mõte: selles pidi inimene selgusele jõudma – et siis sirge seljaga surmale vastu astuda. Niisiis kehtis pigem „primum philosophari deinde mori“.
Asi pole selles, kas me peame eluga hüvasti jätma ― varem või hiljem peame seda nagunii tegema. Küsimus on pigem selles, et mille nimel me oleme elanud.
Kui Jeesus oli öelnud, et ees on otsustav lahing, mil ta jäetakse üksi, kinnitas Peetrus: „Kui ka kõik Sind põlastavad, ometi ei mitte mina!“ (Mk 14:29) Aga kui Jeesus parandab ära kõrva, mille tema on maha raiunud (Mk 14:47), ja käsib tal panna mõõga tuppe, siis – siis on tal põhjust tunni aja pärast ülempreestri õuevärava taga öelda, et ei tunne seda meest. Ta tõesti ei tundnud. Tema oli oma lootuse pannud Messia peale, kelle käsutuses on 12 leegioni ingleid. Ent kõik tema senised lootused olid osutunud vääraks.
Me palume Meie-Isa-palves: „... ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa kurja käest.“ Õnneks meid säästetakse sellistest proovilepanekutest. Aga küsimusele, MILLE NIMEL me elame ja sureme, tuleb vastata.
Jeesus ütles: „Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis ta jääb üksi, aga kui ta sureb, siis ta kannab palju vilja. Kes oma elu armastab, see kaotab tema, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab teda igaveseks eluks.“ (Jh 12:24j)
Kes on tulest sündinud, ei pea kartma päikeselõõska. Aamen.
