„Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna. Ja neli meest tuli tema juurde, kandes halvatut. Ja kui nad rahvahulga tõttu ei saanud teda tuua Jeesuse lähedale, võtsid nad katuse sealt kohalt lahti, kus ta oli, ja teinud augu, lasksid alla kanderaami, millel halvatu lamas. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ Aga seal olid mõned kirjatundjad istumas, kes mõtlesid oma südames: „Mida see räägib nõnda? Ta teotab Jumalat! Kes muu võib patte andeks anda kui Jumal üksi?“ Aga Jeesus tundis kohe oma vaimus ära, et nood nõnda mõtlevad iseeneses, ja ta ütles neile: „Miks te seda kõike arutate oma südames? Kumb on kergem, kas öelda halvatule: „Sinu patud on andeks antud!“ või öelda talle: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja kõnni!“? Aga et te teaksite, et Inimese Pojal on meelevald patte andeks anda maa peal.“ Ta ütles halvatule: „Sinule ma ütlen: „Tõuse püsti, võta oma kanderaam ja mine koju!“ Ja kohe tõusis too püsti, võttis oma kanderaami ja läks välja kõigi silma all, nii et kõik hämmastusid ja ülistasid Jumalat, öeldes: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!“ (Mk 2:1–12)
Kord nägi koos vanaemaga linnas jalutav laps kirikut. Ta küsis vanaemalt, milleks on kirikud ehitatud. Vanaema vastas: „Kui Jumal on väsinud – kui ta on käinud ukselt uksele ja tahtnud sisse astuda inimeste kodudesse, kuid teda ei ole kusagile sisse lastud –, siis ta saab tulla kirikusse oma jalgu puhkama. See laps on nüüd suur ja leeri tulles tuli tal see vestlus meelde. Ta ütles, et teda kandsid kirikusse tema sügavalt uskliku ja lõpmata hea vanaema palved ja armastus.
Evangelist Markus kirjutab Jumala Pojast nii: „Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus.“ Jeesusel oli koht, kuhu tulla. Koht, mida Markus nimetab koduks. Ta jätkab: „Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna.“
Kas Markuse jutustuses kirjeldatud Jeesuse kodu on pilt tänapäeva kirikust – Jumala kojast, millesse kogunenud kuulavad seal Jumala Sõna? Lootkem seda! Ka siin, selles Eestimaa luterlaste peakirikus, ja soovime siinsetele vaimulikele, ka täna selle koguduse abiõpetajaks asetatud Joel Siimule, seda, et teie kuulutus oleks Jumala Sõna, Tema andeksandva, lunastava armu kuulutus. Mitte meie inimliku tarkuse, vaid Jumala selgete, tervendavate, muutvate ja igavesse ellu juhtivate selgete sõnade kuulutus.
Markus kirjutab: „Ja kui Jeesus tuli mõni päev hiljem taas Kapernauma, saadi kuulda, et ta on kodus. Ja paljud tulid kokku, nii et isegi ukse ees ei olnud enam ruumi. Ja Jeesus kõneles neile Jumala sõna.“ Ja siis räägib Markus neljast mehest, kes tulevad oma raske kandamiga – kanderaamiga, millel lebab üks halvatud inimene. Nad toovad teda üheskoos Jeesuse juurde. Jeesus imestab nende nelja usu suuruse üle. See on teotsev usk – usk, mis muudab leidlikuks, mis ületab kõik takistused, igasuguse vastuseisu. Jumal näeb sellist usku ja vastab nii uskujate palvetele. Martin Luther on kord öelnud: „Uskumine tähendab võimatu tegemist. See on merest läbiminemine, nagu poleks seal vett, surmast läbi minemine, nagu poleks seal surma, ja Kristuse embamist, nagu poleks maailmas pattu. See on võimatu teokstegemine.“
Need neli meest tõid oma halvatu Jeesuse ette. Usun, et meidki on kantud Jeesuse ette. Meidki on kantud palvekätel. Meie jaoks on olnud kusagil keegi, kes on meie pärast palvetanud – järelejätmatult palvetanud. See võib olla keegi meie lähedastest. Need võivad olla ka palved, mida on palutud siin kirikus. Jeesus on tõotanud: „Tõesti, taas ma ütlen teile, kui iganes maa peal kaks teie seast on ühel meelel mingi asja suhtes, mida nad iganes paluvad, siis nad saavad selle minu Isa käest, kes on taevas. Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.“ Kas usume sellesse? Kuidas meie täna siia tulime? Kas tulime üksi või oleme kandmas kedagi oma südames ja palvekätel endaga kaasas, sooviga kanda ta oma palvetes täna koos teistega Jumala ette?
Oleme eestlastena kanged muretsejad. Me muudkui muretseme. Me muretseme ka asju. Isegi lapsi me muretseme. Miks me oleme nii kanged muretsejad? Äkki seepärast, et väga paljud suured muretsejad on unustanud Tema, kes on Kõigeväeline, armuline aitaja, Lunastaja. Lahus Temast ei suuda me midagi teha. Muretseda suudame, aga teha midagi, mis igavene, me ei suuda. Kas meie püüame oma mureasju vaid üksi kanda või jagame neid teistega, palume, et nemadki meid aitaksid – koos palvetada, koos meile armsaid Jumala ette kanda?
Kas sa oled vaene või rikas? Kust sellisele küsimusele õiget vastust saada? Kas Äripäeva rikaste edetabelist? Teate, kui ainus meie rikkus on raha ja asjad – kõik see kaduv, siis oleme väga vaesed. Keegi on öelnud: „Kui sa tahad näha, kui rikas sa oled, siis vala üks pisar ja vaata, kui mitu kätt seda su põselt kuivatavad.“ Meie tõeliseks rikkuseks on meie tõelised suhted, jagatud armastus kaasinimeste ja Jumalaga. Parim kompliment, mida mulle on tehtud, tuli kord kirjas Võrumaalt. Üks vana memm kirjutas mulle, et ta mees on surnud ja surnud on ka ta ainus poeg. Lehm suri ka ära. Ta jalad on väga haiged ja liikumine on raske. Ja seejärel rääkis ta mu raamatutest ja raadiosaadetest, mida ta loeb ja kuulab, ja teatas: „Sa oled mu trepikäsipuu.“ Armsad, me kõik võime olla kellelegi trepikäsipuuks. Igaüks isemoodi.
Kas oleme leidlikud, järelejätmatud, nii nagu need neli meest selles Markuse jutustuses? Kui uksest ei saanud, avasid nad katuse ja lasid halvatu kanderaamiga Jeesuse ette. Ja nende usku nähes ütles Jeesus halvatule: „Poeg, sinu patud on sulle andeks antud!“ ja ta parandas halvatu. Vahel on väljas olijatel usku rohkem kui sees olijatel. Kurb on see, kui sees olijad oma jäikusega takistavad väljas olijaid sisse tulemast.
Paljud inimesed ei suuda ise tulla kirikusse. On neid, kellele see on füüsiliselt võimatu. On neid, kes tulevad üsna tühja autoga, ja neid, keda ehk saaksime mõni kordki aastas peale võtta, kui teaksime nendest, kes vajavad abi. On neid, kes tahaksid tulla ratastoolis. Kuidas saavad nad meie kirikutesse ja altarite ette koos teistega armulauda vastu võtma?
Markus ütleb, et kanderaamil lamav mees oli halvatud ja kui Jeesus nägi tema kandjate suurt usku, teatas ta sellele halvatule, et tema patud on talle andeks antud ja seejärel käsib ta mehel tõusta ja kõndida.
Kas olete vahel tundnud, et te ei suuda liikuda? Ei suuda ületada ka lühikest vahemaad, mis teid lahutab näiteks mõnest inimesest. Isegi helistada ei suuda. Ei suuda minna kõrvaltuppa, ta juurde, istuda ta kõrvale diivani peale, panna kätt ta õlgade ümber, ütelda ilusaid sõnu, paluda andeks, andestada. Oled kui halvatud. Mis on olnud selle põhjuseks? Midagi on teie vahel. Kellegi eksimus, süü. Oled ehk korduvalt mõelnud, et peaks ühendust võtma, aga ei suuda.
Vahel on väga raske mõista, mis võivad olla isegi meie lähedaste inimeste kirikust eemale hoidmise põhjused – miks nad ei saa tulla? Kas oleme meie midagi valesti teinud, öelnud, tegemata jätnud – oleme neile andnud vale ettekujutuse kirikust, Jumalast, pattude andeksandmisest, Jumala muutvast armust? Või on nad ise midagi sellist teinud, öelnud, tegemata jätnud, et nende süü on neid halvanud? Markuse kirjeldatud lugu annab meile lootust ja julgustab oma halvatuid Jeesuse ette kandma.
Jeesus näeb halvatu olukorda. Ta näeb, mida see õnnetu esmalt vajab, ja kui Ta on tema kandjate usu peale halvatule tema patud andeks andnud, siis on mees hetke pärast ka võimeline tõusma ja kõndima. See sünnib taas ja taas. Need, kes kuulevad Jeesuse sõnu „Su patt on sulle andeks antud!“ ja kes usuvad, et nii see ongi, saavad terveks oma halvavast hirmust, kangestavast kangusest, teiste hukkamõistmise haledast haigusest. Ja jalutud võtavad jalad alla, halvatud hakkavad liikuma, kidakeelsed hakkavad vabalt kõnelema, murest maha surutud täituvad ääretu rõõmuga ja need, keda oli vaja kanda, muutuvad kandjateks.
Kuid Markus kirjutab, et siis, kui Jeesus teatab halvatule, et tema patud on talle andeks antud, on neid, kelle jaoks on need sõnad Jumala pilkamine. Tagantjärele tarkadena võiksime me nendest inimestest aru saada. Nad ei suutnud uskuda, et Jeesus on Jumala Poeg. Nad uskusid, et ainult Jumal võib patte andeks anda – ja kui üks inimene seda teeb, on ta hull või Jumala pilkaja. Ja nii see ongi. Kuid kuidas on meiega? Me tunnistasime ka täna Apostlikus Usutunnistuses: „Mina usun pattude andeksandmisesse.“ Kas see paistab ka meie elust välja? Kas usume, et kui oleme Jumalale kahetsedes oma patud tunnistanud ja kuulnud pattude andeksandmise kuulutust, et siis olemegi oma pattudest vabad ja Jumal annab meile jõu tõusta ja oma patud selja taha jätta, muutuda uueks? Pattude andekssaamine on vabastav. See vallandab inimeses hämmastava energia, toob välja tema tõelise ilu – Jumala-näolisuse, vabastab kui paisu tagant seni hoomamatud annid – muudab iga inimese ilusaks.
Nähes inimesi, kes ei julge armastada, kes ei suuda teistele nende väikseidki eksimusi unustada, andestada, mõistan ma, et sellised inimesed ei usu pattude andeksandmisesse. Vaid see, kes ei usu, et Jumal on talle lõpmata palju andestanud, pole valmis oma ligimestele ka väikeseid võlgu andeks andma. Õnnetud inimesed – vaimselt halvatud inimesed. Martin Luther on öelnud: „Pole suuremat pattu kui mitte uskuda pattude andeksandmist. Selle patu nimi on patt Püha Vaimu vastu.“
Kristus on kõik meie patud kandnud Kolgata ristile. Kõik! Pole olemas nii suurt pattu, mida Jumal ei suudaks andestada. Küsimus võib olla vaid meie usus või selle puuduses. Taas Lutherit osundades. Tema neli mõtet usust:
* ilma usuta on kõik, mida sa teed, samm uhkuse või kõhkluse poole;
* kus pole usku, on vaid hirm, kartus, argus ja kurbus;
* meie usk on veel väga nõrk ja külm. Oleks see aga nii võimas kui vaja, ei suudaks me suurest rõõmust enam elada;
* kes jääb usus kindlaks, see saab lõpuks teada, et Jumal ei jäta omasid maha.
Püüan veel vastata ühele küsimusele, mis võib tänast kirjakohta ja jutlust kuulates tekkida. Kui ainult Jumal võib pattusid andeks anda, miks siis vaimulikud, kes on vaid inimesed, kuulutavad pattu kahetsenud inimestele, et nende patud on neile andeks antud? Armsad, ükski vaimulik ei saa ise mitte kellelegi ühtegi pattu andestada. Me saame vaid kutsutud ja seatud Jumala saadikutena, karjastena, kuulutada pattu kahetsevatele inimestele, et Jumal neile andestab. Meid on pühitsetud kuulutama Jumala rõõmusõnumit pattude andeksandmisest.
Armsad, Kristus on meile kinkinud hämmastava anni – pattude andeksandmise. Süütunne on selles maailmas hävitanud enam kui ükski sõda. Isegi ammu unustatud eksimused võivad meid vaikselt hävitada, rikkuda meie tervise, meie elu, meie suhted. „Sinu patt on Sulle andeks antud!“ Seda ütleb meile Kõigeväeline Jumal! Usu sellesse ja sa elad – elad elamisväärse elu siin ja elad igavesti! Võta vastu andeksand ja andeksandja armu imeline tõestus. Tema on öelnud meile ka täna: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud – mina annan teile hingamise.“ Ja Tema tõotab: „Kes minu juurde tuleb, teda ei lükka mina tagasi.“ See, kes usub pattude andeksandmisesse, Jumala armu, saab kantavast kandjaks, rõõmsaks ränduriks, kes lakkamatult hämmastub Jumala lõppematu armu üle ja tema elu saab otsatuks.
Kes ma olen? Kas kanderaamil kantav või see, kes kannab kedagi, kes ise ei suuda, ise ei oska? Vahel vist see, vahel teine ja tihti mõlemad korraga. Ühes ei ole meil vahet – oleme, kes oleme, meile on meie patud andeks antud. Kas meie enda või meie kandjate usu pärast. Tegelikult andeksandja armastuse pärast. Tema läks lõpuni välja, selleks et keegi meist ei peaks kahtlema Tema armastuse suuruses, Tema halastuses. Tema läks surma ja meil pole põhjust kahelda Tema tervendavates sõnades „Sulle on Sinu patud andeks antud!“. Seal, kus see imeline sõnum usus vastu võetakse, algab tervenemine. Nii hingeline kui ka sageli füüsiline.
Ärge siis muretsege! Uskuge Jumala tervendavatesse sõnadesse ja kandke oma armsaid palvekätel Jumala ette. Toogem oma kalleid kirikusse. Kuulutage Kristust, Tema armastust ja halastust. Ka tegudega. Ka andeksandmise, andekspalumise ja armastusega.
Aamen.
*****
Tallinna toomkirikus 7. oktoobril 2018
